Pohjonen ja Echampar tögasid jäiku stereotüüpe
On tähelepanuväärne – ja Kimmo Pohjonenile muidugi ainult kasulik –, et instrumendid näivad jagunevat selle järgi, mida on kellegi meelest nendega lubatud teha ja mida mitte.
Kitarri või isegi viiuli puhul ei nähta elektroonika (võimendid ja kõikmõeldavad efektid) kaasamises midagi kummalist, bajaan ja akordion seevastu näivad nii mõnegi mehe ja naise teadvuses olevat pillid, millel nende puutumatuse ja ortodokssuse tõttu ainult jenkasid ja tangosid on sünnis esitada.
Kimmo Pohjonen võib selliste stereotüüpide taustal end loomulikult hästi tunda, sest mida kammitsetum on inimeste mõttemaailm, seda põnevam on väljakutse sinna natukenegi värsket õhku sisse lasta.
Kuna soomlase maine “kulgeb temast mitu sammu eespool”, siis oli neid, kes esmaspäeva õhtul Draamateatrisse toredale lõõtspilliõhtule vahedaid bajaaniviise kuulama tulnud, vaid mõni üksik.
Suurem osa äraseletatud nägudega auditooriumist teadis, kui mitte päris täpselt, siis vähemalt laias laastus, mida nad kuulama ja vaatama olid tulnud.
Seekord mängis Kimmo Pohjonen koos prantslasest trummari Eric Echampariga. Just nonde viimaste, see tähendab trummarite osas näib vaevu alata jõudnud tänavune Jazzkaar eriti silmapaistev.
Echampar tegi trummikomplektiga suuresti sama, mida Pohjonen paar meetrit eemal oma “mesipuuga”. Ehk siis ärritas neid, kelle meelest trumme vaid lahingusse marssimise saateks põristatakse.
Saali paigutatud surround-kõlarite abil kõlas tema basstrumm kord timpani, kord startiva reaktiivlennuki mootorina.
Meloodiline müra
Jutte saami itkudest ja lapi joigudest olete Kimmo Pohjoneniga seoses ilmselt tüütuseni lugenud. Nagu ka kirjeldusi ürgsetest mäeahelikest ning maalilisest Põhjala loodusest, mis mehe muusikat kuulates peaaegu kohustuslikus korras silme ette kerkivad.
Omas banaalsuses on need kirjeldused teadagi piinlikud, kuid mitte päris ivata.
Kuigi ligi poolteist tundi väldanud kontsert, vähemalt oma esimeses ehk ametlikus osas, koosnes vaid ühest “loost”, rändas see kohati ambientlik, paiguti totaalne noise ühest keskkonnast teise.
Nood lumme mattunud mäetipud (andestatagu see imal kujutlus) vaheldusid südasuvise metropoli tipptunnise liiklussõlmega, stoiline rahu armutu trippimisega.
