„Viha südames” on Eestiski tuntud ja 20. sajandi klassikaks saanud John Osborne’i näite- mäng nimega „Vaata raevus tagasi”. Näitlejad ei räägi vist ridagi, mis on Osborne’i kir- jutatud dialoogist tuttav, sest teatritekst on uuesti põhjali- kult läbi kirjutatud. Kuid tüki dramaturgiline põhi on alles ja lavaline tegevus toimub Osbourne’i loodud loogikat pidi. Aines on toodud ajas ja ruumis näitlejatele ja vaataja- tele lähemale ilma dramatur- giliste kadudeta.

Üks muudatus on siiski sisuline. Zimi roll ei kanna erinevalt originaali Jimmy Porterist madalama klassi esindaja, vaid teisest rahvu- sest immigrantide teise põlv- konna esindaja viha. Ja Kasi- mir Baltzar veab seda teemat võimsalt. Zimi on kirglik ja parandamatu protestija ning

seejuures on ta võluv ja haa- rav. Pole midagi teha, näitleja isiklik sarm mängib kaasa, nii et lavastuses nähtud vihapurs- ked tekitavad paralleeli James Deaniga, kelle tõrkuv viha samamoodi ilu mõõtu tõusis.

Zimi armastuse lugu oma võluva nooriku Elinaga (Laura Birn) on lavastuses täiesti Osborne’i loogika kohaselt pehmendatud mõistva ja suhteid tasandava Jussiga ( Tu o m a s Tu l i k o r p i ) . V ä g a h u v i - tava rolli koomilise pila piiril tegi Lotta Lehtikaari, kelle mängitud feministlik kuns- tisõltuvuses Helena kujunes teravaks karakteriks, mis oli äratuntavalt päevakajaline vaste briti autori loodud sama- nimelisele rollile.

Mäng loomapeadega

Näitlejate mäng oli üldiselt tasane ja mõistetav muuhul- gas ka realistlikul tasandil. Mäng loomapeadega, mil- lega peategelased end aeg- ajalt ehtisid, andis juurde kujundlikkust ja mitmetähen- duslikkust. Video kasutamine oli funktsionaalne, teleris näidatud pilt ei olnud mitte mingi plakatlik manifest, vaid lõi kaasa ühe või teise tege- lase loomujoonte ja teemade selgitamisel. Kui Helena per- formance-video ongi üheselt võttes räigelt epateeriv, siis tegevuse ja karakterite loogi- kat arvestades on asi hoopis vaimukas ja elegantne. Aga välise atribuutikaga lavas- tuslikke elemente ei maksa teoses „Viha südames” üle tähtsustada. Tüki raskuskesk- mes on ilmselgelt näitlejad ja nende suurepärased rollisoo- ritused.

„Viha südames” haakub kummalise teemade ühtsuse poolest ühe teise väärt lavas- tusega – Lembit Petersoni tehtud „Misantroobiga”. Asi pole mitte ainult dramaturgia temaatilises sarnasuses, vaid ka tõlgenduse ühiskondlikes hoiakutes. Mõlemal juhul on olemas uuendava protesti ootamine kõrvuti hirmuga selle protesti liigse sirgjoone- lisuse ja lõhkuva loomu pärast. Võib-olla on vaatenurk neid kahes lavastuses veidi erinev ja erinev on ka teatraalne keel, kuid mõlemad on ühiskondli- kust õhustikust kinni püüdnud olulise fluidumi, mis kriitili- suse teemat valgustab.

Jurkka teatri külalisesine- miste täis saal ja soe vastu- võtt kinnitasid vana tõde, et hea teater leiab kergesti vaa- tajad. Põhuteater reklaamiga üle ei pinguta ja pole vajagi, inimesed on pandud jälgima, mis seal toimub. Ja toimuvast tahetakse osa saada.

„Viha südames”

Kontseptsioon, lavastus ja dramaturgia: Anni Ojanen, Juhan Ulfsak Osades: Laura Birn, Kasimir Baltzar, Lotta Lehtikari ja Tuomas Tulikorpi

Viimane etendus Tallinnas

täna kell  põhuteatris