Poistebänd Iiri moodi Eesti stiilis
Teeme veel mõne pildi. Andrus ja Sven näevad oma kiilaks aetud peadega välja kui kaksikud ja nad on ikka keskel või eespool. Toomas toriseb sisimas, et mis tühja-tähjaga siin nüüd tegelema peab – hoiab end tagaplaanile. Kalmer naeratab vaikselt, ei ütle sõna sekka, kipub pildile jääma küljega – ei lase väikesel edevusel oma suurt hingerahu häirida.
Kümnete Eesti ärieliiti kuuluvate (oskuse korral golfi mängivate) härraste seas Iiri valitsuse külalisresidentsis Farmleigh House’is kõnnivad neli Iirimaa eestlast rõõmsalt elavatena ja uhketena, sest Eesti president on nende praegusele kodumaale külla tulnud.
“Me ei häbene ammu öelda, et oleme eestlased” – see on vist mõte, mis annab neile enesekindluse olla Eesti kõrgseltskonnas. Neli kuni kaheksa aastat tagasi ei tulnuks Eestis selline vastuvõtt noormeeste jaoks ilmselt kõne allagi. Nad elasid oma üsna lihtsat ja tavalist elu ning tundsid, et tuleb midagi täiesti teistsugust ette võtta, et iseenda ja oma eluga rahule jääda.
“Mis eestlased need siin on?! Kalkunikitkujad!” heidab keegi Eesti ärimeestest loodetavasti naljatades ja mitte põlastades.
Kuidas Andrus endale meeldima hakkas
“Kohtasin hiljuti üht inimest, kes tundis kedagi, kes oli kunagi kalkuneid kitkunud,” õiendab Andrus ettekujutust Iirimaa eestlastest. Tõsi, need neli ja tõenäoliselt kõik 2000 eestlast-eestivenelast rohelisel saarel on alustanud päris lihtsa tööga. Andruse esimesed neli kuud möödusid neli aastat tagasi pitsatehases.
“See oli põnev. Kogu elu jookseb silme eest läbi, kui istud kaheksa või 12 tundi liini taga. Oma peas kirjutad selle ajaga raamatu valmis. Pitsad tulid ahjust: kaks, neli, kuus, kaheksa, kümme.” Ta ei kahetse poole sõnagagi, et on oma elus niisugused neli kuud elanud. Enne Iirimaad töötas Andrus Eestis office’is ehk müügimehena ja teenis rohkemgi kui Kerry Foodsi tehases liini taga.
Nelja kuu pärast oli ta õigel ajal õiges kohas ütlemas õiget asja ning jätkas tööd juba hotellimajanduses. Iga aastaga on tema positsioon tõusnud ja nüüd on Andrus ühe Dublini hotelli hooldus- ja varustusala juhataja.
“Ma tulin siia elama, aga et elada, peab tööd tegema. Miks inimesed reisivad? Tunnevad, et on vaja minna – seepärast olen minagi praegu Iirimaal. Kui ma poleks tulnud, poleks varsti enam endalegi meeldinud. Nüüd tean, et saan kõigega hakkama – iga tööga. Nii suur on nüüd mu eneseusk. Okei, ooperilauljaks ma ei hakka, aga olen suuteline õppima ja tegema ükskõik millist tööd.”
Sellele tiraadile on vähe, mida lisada.
Kuidas Sven hakkas märkama Downi sündroomiga kaasinimesi
Iga tööpäeva hommikul viis enne kaheksat istub Sven invabussile ja sõidab koos bussijuhiga 20 puudega noore inimese koju, et neid päevaste tööde juurde viia. Selleks kulub kaks tundi. Õhtul teeb ta sama vastupidises järjekorras.
“Ei, Eestis ei oleks ma niisugusele tööle sattunud,” on Sven veendunud. “Eestis ei olegi nii palju puudega inimesi, eriti Downi sündroomiga. Vähemalt ei kohta neid Eestis nii palju, aga siin soodustab riik nende palkamist. Näiteks aitavad nad kauplustes klientidel asju kotti pakkida.” Svenile meeldib see töö, meeldivad natuke lapsemeelsed inimesed, kelle eest ta peab hoolitsema.
See on pool Sveni tegevusest. “Teine osa on Eesti ja Iiri vaheline tegevus IT-alal,” ütleb ta. Sveni kutsumus on korraldada üritusi, suhelda inimestega. Eestis töötas ta aastaid hulgilaos etikettimise grupi juhina ja hiljem korraldas sõpradega Tallinnas noorteüritusi.
“Tulin juhuse ja inglise keele praktika pärast,” selgitab Sven sattumist Iirimaale üle nelja aasta tagasi. Toona tuli Eestist 40 inimest, kellest on jäänud vaid kolm. Päris liini taha Sven ei sattunudki – tänu kunagi tehtud tõstukijuhiloale töötas ta kaks aastat tõstukijuhina – sõidutas tehases teistele eestlastele ette, mida oli vaja pakkida.
“Enamikule ei sobinud Iirimaa. Siinne elustiil oli harjumatu: kellelgi pole kiire, kõik paistab käivat ligadi-logadi. Paljud ei saanud süsteemist aru, kuid süsteem siiski toimib – ega Iirimaa muidu poleks viie rikkama sekka tõusnud.”
Koos Andrusega korraldab Sven Iirimaa eestlastele üritusi. Kõigi nelja silmad süttivad, kui nad meenutavad iirieestlaste laulva revolutsiooni pidu ühes Dublini pubis Ivo Linna ja Anti Kammistega. Võib ju arvata, millise Alo Mattiiseni lauluga seda õhtut alustati! Eestlaseks olemist Iirimaa eestlased ei häbene. Vähemalt need paarsada, kes mahtusid tol õhtul pubisse.
“Mulle meeldib. Ei saa kurta,” võtan Sven oma praeguse elu kokku.
Andrus täiendab sõpra: “Oleme leidnud selle, mille poole teel oleme.”
Kuidas Toomas oma unistuste töökoha sai
Toomas elab umbes 800 elanikuga Balloni-nimelises külakeses tunniajalise autosõidu kaugusel Dublinist. Ta tuli esimeste eestlaste seas 2000. aastal ja oli neli kuud betoonitehases lihttööline. Siis sai uue töö ja õppis selgeks uue ameti: kiviraiumise.
“Eesti oli end selleks ajaks ammendanud. Et midagi uut saavutada, olid minuealised natuke vanad ja vana kooliga. Ei tahtnud teistele jalgu jääda. Tühja loba peale ei maksa aega raisata – kui ei meeldi, ütle kohe, ja kui ei suuda asju muuta, mine ära. Milleks vinguda!” vuristab Toomas veidi ägedalt. Temaga pole mõtet vaielda.
Rahutu sportlasehingega Toomas, kes saabus Iirimaale koolis õpitud saksa keelega, suutis juba aasta hiljem käivitada üle 30-aastaste omakülanaiste korvpallitrenni. Varem polnud need Iiri naised korvpalli mänginud, aga Toomase juhendamisel naudivad nad seda Iirimaal vähepopulaarset mängu siiani. Treeneritöö eest Iirimaal palka ei maksta, aga enesetäiendamisvõimalusi Toomas kiidab.
Nüüdseks on tal taskus nii korvpallitreeneri kui ka -kohtuniku ja jalgpallitreeneri teise astme tunnistus. Korvpallitreeneri ametit õpib ta edasi.
Seitse aastat rabas Toomas kivitööd teha ning juhendas vabal ajal eestlastest, leedulastest, slovakkidest, lätlastest ja iirlastest korvpallihuvilisi. Tema meeskonnad mängivad Iirimaa amatööride liigas. Toomas ei suuda imestada, kui kehvadel muruväljakutel iirlased isegi üht oma lemmikala – jalgpalli – mängivad. Iiri haridus- ja tervishoiusüsteemi suhtes on ta väga kriitiline.
Aasta tagasi kandideeris Toomas Dublinis spordi- ja noorsootööle. Neli äärelinna spordihalli on antud katseks Toomase-suguste fanaatikute kätte, kes pärast koolitunde lapsi sportima õpetavad.
Toomas on saanud Iirimaal unistuste töökoha: ta on täiskohaga sporditreener. Eriti uhke on ta aga selle üle, et tema 15-aastane Eestis elav tütar Kadi Ilves on omavanuste Eesti meister ja naiste seas viies. “Eks tütre harrastus on ka üks põhjus, miks ma ikka Iirimaal olen – see on kallis ala ja siin saab raha teenida väiksema närvikuluga,” teatab Toomas oma konkreetsel moel. Küllap seepärast käib ta vahel ikka ka kivitööd tegemas.
Kuidas Kalmer
tagasi kirikusse jõudis
“Iirimaa tundus huvitav koht ja mul oli vaja mingit muudatust,” alustab kirikuõpetaja Kalmer oma lugu. Ta on õppinud mööblivalmistajaks, olnud kahe väikese Sõrve koguduse hingehoidja, töötanud Ekspress Hotline’is ja Tele Kahes.
Iirimaal sai ta tööd tänavakivide paigaldajana. “Seda tööd saab siin teha 12 kuud aastas. Iirlased laovad kive igale poole. Töötame eraaedades ja linnatänavail. Mu esimese töökoha ülemus oli iirlane, aga nüüd on albaanlane. Töötan koos Narvast pärit venelasega, kes siin on hakanud rääkima eesti keelt paremini kui Eestis.”
Loomulikult hakkas ta Iirimaalgi kirikus käima. Käis, kuni kord pärast teenistust astus ligi üks anglikaani pastor, et avaldada imestust, miks Kalmer talle teiste kirikuliste seas silma on jäänud. Sealt edasi läks juba kiiresti. Kalmer hakkas pühapäeviti anglikaani kirikus teenistustel abiks käima. Eesti luteri ja anglikaani kirik on juba aastaid tagasi sõlminud vastastikuse tunnustamise lepingu ehk siis sätestanud õiguse teineteise juures jumalateenistusel teenida.
“Esimese teenistuse pidasin 22. juulil aasta tagasi. Minu albaanlasest ülemus lubab mind vajaduse korral töölt varem minema, ütleb: mine ja palu ka minu ning kompanii eest.” Anglikaani kirikus, Christ Churchi katedraalis kohtas Kalmer hiljaaegu pärast kontserti helilooja Arvo Pärti. “Kui hakkasin temaga eesti keeles rääkima, hõikas ta oma perele: tulge siia, siin saab eesti keelt rääkida.”
Eesti luteri kiriku Londoni praost Lagle Heinla aitas Eestis reservis olnud diakonil Kalmeril käivitada Dublinis luterlikud jumalateenistused. Esimene teenistus oli möödunud jõulude ajal. “Rendime sakslaste käest väikest kirikut ja kui eestlasi tuleb teenistusele 30–40, siis on kirik täis – tõeline kirikuõpetaja unistus.” Kaks nädalat tagasi õnnistas Kalmer esimese noorpaari, kes sõitis Saaremaalt Dublinisse abielule vaimulikku õnnistust saama. Saarlastest noorpaari Rauli ja Silva sõprade enamik elavat Iirimaal ning nii nad tulidki sinna õnnistust saama, et ka sõbrad sündmusest osa saaksid.
Kui Kalmer, kes oleks justkui väliselt oma otsingutega kirikust eemaldunud, ütleb, et talle väga meeldib vaimuliku töö, siis pole põhjust selles kahelda. Ei ole ju Kalmer mingi erand oma Eestis töötavate kolleegidega võrreldes: paljud kirikuõpetajad teevad lisaks vaimulikutööle midagi muud, et ennast ja peret toita.
Kas pole Andrus Kase (31), Sven Puksi (30), Toomas Ilvese (42) ja Kalmer Kesküla (42) lood hämmastavalt sarnased? Nad tunnistavad ka ise, et on tulnud eneseotsinguil kodust kaugele ja nüüdseks end leidnud. Ükskõik kui pateetiliselt see kõlab: nad on leidnud kodust eemal olles ka oma Eesti.
“Me tuleme tagasi! Kindlasti!” kinnitab Andrus ka e-kirjas tagantjärele. “Ja Eesti muutub ka meie kaudu, kui tagasi oleme.”
