Viola (Piret Krumm) soovarjamise taga on üllas soov lavale pääseda. Foto: Siim Vahur

Linateose alusel näidendi kirjutamine ja lavastamine on üha leviv trend. Paraku on film „Armunud Shakespeare” („Shakespeare in Love”, 1998) žanrilt kostüümidraama sugemetega koguperekitš, millest enam-vähem truu jäljenduse tegemine pole eriti kunstipärane akt.

Iseenesest on idee ju võluv: teatritegemisest ja -tegijatest tehakse film, mis kantakse siis taas elavale lavale. Topeltmetamorfoos. Aga „Armunud Shakespeare’i” saatuslikult nõrk koht on ootamatuse ja raputavuse puudumine. Kõik läheb algusest lõpuni libedalt nagu sulavõiga. Kõige rohkem häiribki ränk vastuolu Shakespeare’i enda loomingu põnevuse, kirglikkuse ja fantaasiarikkuse ning „Armunud Shakespeare’i” vähenõudliku massimaitse ees kummardamise vahel. Küllap on vaimselt poolsurnud või raskelt haavatud filmi laval reanimeerida põnev, aga päris laibast ei käi üle isegi Eesti olude kohta rikkaliku vaimuarsenaliga Draamateatri jõud.

« Avalehele 1 Kommentaari
Loe veel: