Hiljaaegu saime ajalehest lugeda, et Läänemere kandis tõuseb temperatuur ja veetase ning siinmail hakkavad elama malaariasääsed. Kole lugu! Sedalaadi lugusid loeme ju ikka ja jälle, ning ikka on need seotud Maa nabapiirkondade jää sulamisega, millele aitab kaasa inimene. Ühtpidi üsna paras fantastika. Samas kinnitavad seda valitsustevahelised kokkulepped, nagu Kyoto, ja Eesti riigikogu valimised – esimest korda pääsesid riigikokku rohelised.

Nii on ju omamoodi ime, et Eestis ilmutatakse nõnda vähe kunstkirjandust, milles käsitletakse peamiselt keskkonnaprobleeme. Võib-olla oligi “Kalevipoeg” Eesti esimene ja viimane ökoloogiline põnevusromaan? Soomlased ei maga selleski osas. Risto Isomäki ökopõnevik “Sarasvati liiv” kirjeldab, kuidas hukkus veeuputuses tegelik Atlantis ning tekib uus üleilmne veeuputus. Atlantis asus India veerel, aga uus uputus tekib Gröönimaa jääliustike vettekukkumise tagajärjel. Hamburg täitub veega, nii et vaid kõrghoonete antennid ulatuvad sealt välja.

Fantastiline Venemaa

Ühe ja teise uputuse vahepeal jõutakse armuda. Venemaa jõuab veel maailmagi päästa, keelates ära veeäärsed tuumajaamad ja andes uurijate käsutusse superallveelaeva. Üks lahe ja põnev lugemine kõigest, mis põnevikus olema peab.

Kui Cooper jäi oma Nahksuka-juttudes tolle aja maailma faktide juurde, siis tänapäeva öko-ulmeraamatud ei pea seda ju ometi tegema. Nii on Isomäki lasknud kujutlusel lennata ja suurendanud jääliustike rolli apokalüptiliseks. Ega ole seda pisendanud järelsõnas, kus väidab rääkivat tõest. Parem, kui seda järelsõna polnuks, sest nüüd võib mõni kergemeelne lugeja arvatagi, et nõnda on ja jääb.

Psühholoogiliselt tunduvad Isomäki keskkonnateadlased küll hullud. Suur osa eluohtlikest olukordadest on nende tekitatud, probleemid nende üles puhutud. Eks keskkonnategelased olegi parajad hullud. Soome omad eriti. Aleksis Kivi seitse venda olnud ju ka omamoodi keskkonnategelased, hullud nemadki. Või Juhani Aho “Raudtee” tegelased või Mika Waltari egiptlane Sinuhe.

Isomäki loos on fantastilisim see, et aastal 2020, mil tegevus toimub, on Venemaal demokraatlik valitsus, mille president muretseb maailma käekäigu pärast. Aga eks see olegi soomlaste omamoodi maausk, usk heasse Venesse, mida president Tarja Halonengi kuulutab: unustagem vana, lootkem uut!

“Sarasvati liiva” lugedes meenus britt Ben Eltoni bestseller “Stark”, eesti keelde veel tõlkimata, kus keskkonnategelased püüavad nurjata ülirikaste vandenõu saastada Maa ja siis sealt plehku panna. Kah üks kurvalt lõppenud ökopõnevik.

Seega, Isomäki, kelle raamatut Soome raamatukaupmehed möödunud aastal parimaks pidasid, asub oma vaadetega üsna sellesarnase maailmakirjanduse veerel. Raske otsustada, kas selline kirjandus aitab näiteks lastel  mõtiskleda roheliste vaadete vajalikkuse üle. Kuid ehk ometi. Võib-olla aitab isegi jõuda Yrjö Kokko “Ungelo tare”, ühe südamliku loodusvaate juurde.

Sarasvati liiv

Risto Isomäki

Tõlkinud Rein Prii

Kirjastus Kunst