Pool sajandit "igavesti teie"
Vaid paarilt fotolt on Raimond Valgre hingestatud poeedinägu iga eestlase silme ees, sulandudes samas kokku teatri- ja filmi-Valgrega.
TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM
Koos lõppeva sajandiga möödub homme 50 aastat eesti muusiku võrdkuju Raimond Valgre surmast. Selles võib näha uhket tähenduslikkust – nii nagu oli skisofreeniliselt lõhestatud Valgre elulugu, nii poolitas sõda ka kogu eesti rahva elu XX sajandil.
Kui Valgret viiskümmend aastat tagasi maeti Metsakalmistu taha nurka, kaugele kultuuritegelaste künkast, saatis teda vaid paar sõpra. Nüüd võib iga kuulsusenarr Valgre igavikulisust kadestada. Valgre kalmu on üles leidnud vähesed.
Mõni elab troonil pika elu ja unustatakse surres kohe. Teine sureb noorelt kraavis ja sünnib kõrge kaarega kuninglikuks legendiks. Hinge jäänud laulude kõrval on Valgre andnud eestlastele ka ühe suurima rahvusliku müüdi.
Igaühele oma
Igaüks leiab Valgrest endale oma. Kellele haakub paremini müüdi ilus algus piltilusast pillipoisist suure sõja eel Pärnu Rannasalongis. Tõsisema meelelaadiga sobib rohkem lõpp: Muusik suri eesti rahva suure küüditamisaasta viimsel päeval.
Hamletlikus lõhestatuses on Valgre müüt hõrk esteedist parketilõvile. Ja samas inimlikult äratuntav ka igale põhjakäinud lihtsale hingele.
Müüt peab olema kurva lõpuga. Ja rahva kunstnikumüüdis ei tohi kunstniku pool olla üle inimese. Valgre on siin ideaalne. Temaga on võrreldavad vaid ehk Koidula ja Juhan Liiv. Nii et iga poole sajandi kohta ainult üks suur müüt, mis iga eestlase heldima võtab. Need kolm eestlast annavad välja ka Hollywoodi mõõdus kangelase.
Valgre laule lauldakse tänaseni. Rahva hulgas ja püüne peal loendamatutes variantides äärmusteni. Operetliku reipuseni välja.
Vaid paarilt fotolt on Valgre hingestatud poeedinägu iga eestlase silme ees, sulandudes samas kokku teatri- ja filmi-Valgrega.
Nooroosoteatrist on Valgre meeles Sulev Luige eeterlikus kehastuses ja kinolinalt Rain Simmuli mefistoliku värvinguga elumõnusid teadva variandina. Kumbki Valgre oli omal kohal veenev. Luik eesti taasärkamis-aegses lüürilis-dokumentaalses teatrilavastuses. Simmul hollywoodilikus Põldre mängufilmis.
Alguses oli aga "Igavesti Teie", Mati Põldre dokumentaalfilm Valgrest. Lõpuniütlematu, diskreetselt vihjeline nii Valgre elu kui ka eesti ajaloo suhtes. Aga lõi ometi teistsuguse pildi eesti korpuse teekonnast kui seni, reipas eesti mängufilmis "Inimesed sõdurisinelis".
Salong ja kasarm
"Need vanad armastuskir-
jad" tõi eesti mängufilmi hollywoodiliku loo ja näitlejatüübid. Selle filmi esitluspidu oli üks väheseid kordi, kus tegijatele polnud piinlik otsa vaadata. Eestlased said telekavasse oma "kohustusliku" aastavahetuse-filmi. Varem täitis seda kohta vene "Saatuse iroonia".
Sajandilõpuks on Valgre jõudnud "mälestuste mälestuste" tasandile. Näitlejad räägivad kuldsetest Noorsooteatri aegadest. Kui pärast "Valge tee kutse" etendust igal aastalõpul käidi pimedal-lumisel Metsakalmistul Valgre mälestuseks laulmas ja törtsu viina võtmas.
Romantikas ja salapäras on Valgre legend ammendamatu. Muinaslugu täis vastatud ja vastamata armastuslugusid. Rahvuslik paleus ja don juan. On imestatud, millega see hamleti kombel emasse kiindunud poeg naised ära võlus. Kõlanud on vihjeid, et peale laulude oli Valgrel ka teisi keskmisest suuremaid võlusid. Nii nagu ka Valgre surmast liigub rahvasuus eri lugusid, olgu tegevuskoht Vabaduse väljak või Seewald.
Valgre elas piiril. Kümmekond meheaastat enne 1940. aasta pööret, teine kümmekond pärast seda. Nägi elu nii salongis kui kasarmus. Tänane meheeas põlvkond on samas seisus, näinud nii vene kasarmuelu kui eestlaste uusi salonge. Ainult et Valgret pole.
