Poola kunstnikud sekkuvad sõtta

Rotermannis avati Poola uue kunsti näitus – jõuline sotsiaalpoliitiline manifest Poola kunstnikud kritiseerivad kunstimaailma vaikivat leppimist ülekohtuga

Üleeile läks Rotermanni Soolalaos lahti Poola kaasaegse kunsti näitus – üks selle aastanumbri tippsündmusi meie kunstielus.

Seda näitust peaks külastama igaüks, kel läheb vähegi korda Ida-Euroopa riikide poliitiline identiteet, inimesed selle küüsis ja nende võimalused üle karjuda George W. Bushist, Batmanist ja Coca-Cola reklaamikampaaniatest.

Kartmatud poolakad

Kui Poola tänaseid kunstnikke midagi üldse Eesti omadest eristab, siis on see erk sotsiaalsus, poliitiline teadlikkus ja kindel tahtmine oma isiklik arvamus võimalikult kõva häälega välja öelda. Poola ajalugu tõendab, et poolakad verd ei karda ning see tõik heiastub ka näitusel. Tõsi, me ei leia sellelt näituselt totaalse ambitsiooniga loosungeid, küll aga kenakese hulga lookesi pisikese inimese uppumisest globaalsetesse ideoloogiatesse ja massikultuurilistesse klišeedesse. Ning siit koorub eksistentsiaalne personaalküsimus ka eestlastele: kui palju on meil endil sõnaõigust, kas meie sõna üldse kostab kuhugi?

Artur Zmijewski näiteks esitab selle küsimuse videojutustusena kurtide laste ühisest katsest laulda Bachi kantaate Leipzigi Püha Thomase kirikus, kus Bach ise omal ajal õpetas ja musitseeris. Ettevõtmise tulemuseks oli muusikaline katastroof ja veel midagi – ahastamapanev kirjeldus kuristikust, mille teisest servast autistlikku vaikusesse neetud inimesed kuuljate poole hüüavad.

Hääl püssitorust

Kuid hääle puudumine võib olla ka poliitiline probleem. Zbigniew Libera on mees, kes sai kunagi kuulsaks legoklotside komplektiga, millest sai kokku panna nunnu kontsentratsioonilaagri luukerede, barakkide, gaasiahjude ja püssimeestega. Sellele näitusele esitab ta aga dokumentatsiooni mullusest meediamüstifikatsioonist. Bagdadi vallutamise päevil ilmutas ta Poola kultuurinädalalehes Przekrój rindefotode seeria ja reportaaži “Bushi unenägu” Ameerika võidukate vägede triumfaalsest sissesõidust Iraagi pealinna: lilled ja tušš, ekstaasis islami naised on rebinud eest loorid ja langenud kaela lapilistes khakivormides vabastajatele, iraagi mehed taustal aplodeerimas gorilla-kasvu gringode armeele. Kogu riik on tänumeeles kummuli. Alles artikli lõpus antakse lugejale teada, et tegu on “artistliku interventsiooniga” meediaruumi, ideoloogia materialiseerumisega silmakirjalikuks ajakirjanduslikuks sündmuseks.

Inimestele, kes on näinud kirglikult suudlemas Leonid Brežnevit ja Erich Honeckeri, pole uudiseks, et armastusel on kummalised teed – tihti käib see püssitoru kaudu. Iraaklastele ongi viimane jäänud ainsaks hääletoruks, millega oma sõnum liitlasvägedele viia. Kuigi peale “Bagdadi triumfi” tapetud 200 liitlassõdurit on “Bushi unenäo” löönud auklikuks nagu juustu, katab see siiani enamuse “valge mehe” meediamaailmast.

Papist naised sõjas

Katarzyna Kozyra, eelviimase Veneetsia kunstibiennaali pea-preemia laureaat, arutleb soorollide jaotumise üle sõjapidamises. Tema mitmeekraanilises videotöös “Kuritöö ja karistus” tulistavad papist supermodellinägudega amatsoonid granaadiheitjatest, kuuli- ja miinipildujatest ning automaatidest. Päriselt. Ehkki tüdrukud on papist tehtud, osutuvad nende tegevuse tagajärjed letaalseiks. Õhku lendavad autod ja majad, varisevad märklauad. Pin up girl on postrilt maha astunud ja ruulib täiega kogu armetut eluproosat.

Argised isiklikud valikud on küllatulnud kunstnike teiseks teemaks. Kui palju on inimesele endale jäänud ruumi ülepolitiseeritud, -ideologiseeritud ja massikoloniseeritud maailmas? Kas tänane ema suudab oma lapsele midagi selgeks teha ilma Batmani abita? Kas kokakoola on tänapäeva lapse “kõige märjem unenägu”? Jne. Vastuseid ei saa, küll aga palju küsimusi. Minge ja vastake neile ise.