Pöörane pärastlõuna Tartu närvikliinikus

Anna Haava, Juhan Luiga, Juhan Liiv ja Aino Kallas Rakvere Teatris

Homme Rakvere Teatris esietenduv “Kanarbik” toob lavale neli sajandialguse eesti noort vaimuelu edendanud kultuuritegelast – kaks meest ja kaks naist. Näidendi tegevus toimub 1904. aastal hilise oktoobrikuu pärastlõunal Tartu närvikliinikus. Keskne tegelane on psühhiaater ja literaat doktor Juhan Luiga, kelle juures juba teist aastat on ravil eesti hull poeet Juhan Liiv. Ka on Luiga kutsunud kliinikusse oma närve puhkama depressiivse poetessi Anna Haava.

Luiga on ise samal ajal armunud kirjanikust seltskonnadaami Aino Kallasesse. Tol pärastlõunal jookseb Aino Luiga juurde kliinikusse. Aino mees Oskar Kallas on sõitnud Soome asju ajama ja naine tunneb end üksikuna.

Näidendi kirjutas Rein Põder ja Rakveres lavastas selle Toomas Suuman. Kunstnik on Jule Käen.

Lavastaja Toomas Suuman, miks just “Kanarbik”?

Näidend jõudis minuni üsna juhuslikku teed pidi. Üks inimene soovitas, loe läbi. Lahti see lugu mind enam ei lasknud. Kummaline ja varjatud, nii erinev harjunud dramaturgiast.

Mida pealkiri märgib?

Lihtsalt taime, mis on Eesti loodusele nii iseloomulik. Omapära on selles, et ta õitseb maru hilja – nagu tekstis on öeldud – hilissügise lumeni välja.

Millise tagamõttega laseb näidend kohtuda just neil neljal kultuurinimesel?

See on ainus ajaloopunkt, kus need neli inimest võisid tegelikult ka kokku saada. Kolm neist kindlasti ka said. Anna Haava oli siis Tartu närvikliinikus doktor Luiga juures tolle palvel närve puhkamas ligi pool aastat. Juhan Liiv oli seal juba ees. Ja kuna Aino Kallase ja Luiga romaan samasse aega langeb, miks mitte.

Kokkuvõttes on see muidugi fiktsioon. See ei ole näidend kultuuriloost. Lõpuks on inimesed ju kõik, mida kiiremini me selle kultuuriloolise vaaba maha nühime, seda inimlikumaks nad muutuvad.

Seega siis kaks erinevat meest ja naist. Kaks pööningukambrite hullu geeniust Liivi ja Haava vastanduses peegelsaalides tantsinud Kallase ja Luigaga?

Pigem võib siin vastandada mees- ja naisalget, kui need üldse eristatavad on. Aga ennekõike on nende kahe naise puhul tähtis see, et nad on suured loojad, mitte lihtsalt niisama sinisukad. Ja samas ikkagi läbinisti naised. Kohutavalt palju naised, tänu oma loomingule topeltnaised. Nii Kallas kui ka Haavakivi. Siit algab konflikt.

Kas see on rohkem naistegelaste lugu?

Ei. See on allasurutud, pärsitud kire lugu. Lugu katsest elada täisväärtuslikku ja normaalset elu ning olla samal ajal kirjanik, looja. Lugu suutmatusest.

Mõneti jätkab see su “Liivade” lavastuse teemat?

Ainult et siin ma ei afisheeri ühtegi linna, “Liivad” oli Rakvere näidend. Ka puudub “Kanarbiku” lavastuses pateetika, mis “Liivade” puhul oli teatud määral taotluslik. Siin see puudub. Väike saal, distantsid pisikesed. Kirg, valu, patt – on seda suuremad.

“Liivad” kui vendade Jakobi ja Juhani näidend lubas uhkelt kõnelda eesti oma Salierist ja Mozartist. Jakob tahtis olla Juhan ja vastupidi. Kas see kehtib ka “Kanarbiku” tegelaste puhul?

Luiga ütleb siin mõlemale naisele, miks te kardate elu: “Nii nagu teie sulg, kirjutab ka elu iga päev uut teksti, elu on alati põnevam, tuhat korda põnevam kui ükski raamat. Miks te kardate olla elu täisväärtuslik tegelane ja autor?!” Nii räägib Luiga, sattudes tegelikult ise selle sama paine alla, mille need naised kaasa toovad.

Selles seoses haakub see lavastus “Liivadega”, et loojad tõstetakse oma loominguga kuskile kõrgele üles, ning jäetakse märkamata, mille nad oma loomingu ja isiksusega kaasa toovad ümbritsevasse elu. Nimetagem seda kultuuripaineks, mis painab kõigepealt neid ennast, ja kui nad on tõeliselt võimsad, jääb see painama ka järelpõlvi, kes nende loomingut loevad või kinolinalt vaatavad.

Ja lõpuks on meilgi nagu suurtel omad suured elulood, mis müüti kannavad.

Mulle ei meeldi see “meil on ka” see “nagu suurtel”. Mind need teised praegu ei huvita, vaatan neid konkreetseid elulugusid. Vähimgi võrdlusmoment oleks viga. Sest siis tõmbab eestlane kohe kergelt selja kumerasse. See on külg, mis mulle meie rahva juures, ka minu enese iseloomus on vastik. Tüütu. Mul on kapitaalselt kõrini sellest, kuidas eestlane armastab võrrelda, teeme ikka nii nagu on teisel.