Popid jänkud ja lumemehed hängivad Linnagaleriis
Täna läheb Linnagaleriis lahti Martin Pedaniku isikunäitus “Kizoo”, mida paljudest teistest Eesti popkunsti nähtustest eristab väljakasvamine valdavalt kohaliku popkultuuri huumusest. Nii nagu Warhol alustas varases nooruses kingapoe vitriinide kujundajana, on ka Pedanik üsna algusest peale olnud tihedalt seotud kunsti tarbe- ja olmerollidega.
Seitse aastat on ta Eestis flaieritena laiali laotanud Bashmenti ürituste kujundeid, tiraeerinud oma teoseid suurusjärkudes, millest vabagraafik võib vaid und näha, ning lõpuks kasvatanud need pildiseeriateks, mille järge asuti ootama sama suure põnevusega nagu üritusi endidki.
Nüüd on flaieritegelased Linnagaleriis ometi pääsenud kohustusest reklaamida midagi muud peale iseenda, nad on alla neelanud kogu vaatajate tähelepanu ning saavad jutustada oma lugu.
Mingid värvilised kriipsujukud lendlevad rõõmsalt ringi, ümmarguste öökullisilmadega ümmargused pallinäod vahivad vaatajale ainiti vastu ja ongi enam-vähem kõik. Värvid on puhtad ja selged, kujundid valdavalt geomeetrilised ja plakatlikult klaarid. Tegelased ripuvad õhus, keset valget paberit. Pole neil kodu ega sugulasi ega ka otsest õigustust eksistentsile. Esteetika on plakatlik, kuid harjumuspäraseid tarbimiskäske me selle juurest ei leia. Tarbekunstist on saanud popkunst ning seda lihtsa vallutusmanöövri – galerii hõivamisega.
Psühhedeelne kirkus
Ei saa mööda võrdlusest Kaido Olega, kelle näitust saab praegu näha Hobusepea galeriis. Ühtemoodi kõle ja sõnakehv on meie popkunstnike kõnepruuk, lakooniline ja kuiv. Pedanikku eristab siiski mõningane püüd psühhedeelse kirkuse poole, teatav nägemuslikkus, milles väikesed proosalised eluseigad omandavad korraga kosmilise sündmuse mõõtmed. Ning siin leiame mingi “loogilise” järgnevuse. Leiame jutte sellest, kuidas silmapiiri tagant kohale tatsunud prullakas hiigeljänes moondub meie õue peal pedantselt vormistatud lumememmeks, et siis kohe jälle ümmarguse öökullina edasi lennata. Mingi multifilmilik järgnevus, vaatemänguline ümberkehastumine läbib kogu pildikomplekti. Ja ikka järjest suurema õhutühjuse ja sõnatuse poole kulgeb kogu see maailm.
Pedanik on aastaid istunud arvuti taga ja internetis, arvutigraafikuna on ta omandanud maailmataju, milles globaalne pildivaramu kõigi oma esteetiliste koodidega on sulanud üheks tähenduseta kollaaiks. Selles kirevas virvarris kohtuvad kõik, tantsivad kõik ja räägivad kõik. Kõik korraga. Sellest siis ehk kunstniku püüd sõnatusele. Sest on olukordi, kus vaikija on paremini kuulda kui kõneleja.
