Popklisheed lõhuvad end ise
Ameerika on üks vahva maa. Kui mõnes Kalifornia väikelinnas vihma juhtub sadama, jagatakse kohaliku kaabeltelevisiooni hommikusaates hädapäraseid nõuandeid stiilis “kuivõrd kallab nagu oavarrest, siis on tänavad libedad ja ettevaatus kõndimisel ei tule kahjuks”.
Ikka selleks, et kui mõni juhtubki kukkuma ja näiteks jala välja väänama, siis ei saa ta telejaama vastavasisulise hoiatuse mitteedastamise eest kohtusse kaevata.
Iga kloorilõhnalise basseinikese juures peab samadel põhjustel rippuma silt a la ”töötava mootorsaega sukeldumisel ei vastuta majaomanik võimaliku elektrilöögi tagajärel tekkida võivate ebameeldivuste eest”. Riigis, mille presidentigi tagatoatäis kohtunikke valib, peab kõik olema selge, konkreetne, arusaadav ja ühemõtteline.
Enam-vähem sama loogika kehtib ka muusika puhul. Ameerikas jagatakse stiile ja suundumusi raadioformaatide järgi. Vähestele lõpuni arusaadavad kolmetähelised kombinatsioonid jagavad bändid ja lauljad selgepiirilistesse kategooriatesse ja kõik, mis ei ole AAA, AOR, EHR või tont teab mis, tekitab tõrkeid ning kummastust.
POE EI PELGA OLLA VANAMOODNE. Mulle sattus näppu ja sealt edasi plaadimängijasse kaks möödunud aasta lõpul Ameerikas päevakorda kerkinud albumit. Üks neist Poe kauaoodatud uus plaat “Haunted” ja teine Linkin Park nimelise viisiku “Hybrid Theory”. Kardinaalselt erinevad ning sisuliselt teineteist välistavad asjad. Kuid omal veidral moel endale ettenähtud kasti suurepäraselt topitavad. Või siis mitte.
Poe on naisterahvas. Suurepärane! Ta kirjutab laule. Veelgi parem. Ta esitab neid ise. Mis on tema telefoninumber? Naissoost laulja ja laulukirjutaja on 1990-ndate Ameerika tähelepanuväärsemaid klieesid. Neid tekkis murdu, nende tarvis loodi spetsiaalseid festivale, nad toimisid kohaliku maandusena ühiskonnas, mille üks pöörasemaid müüte on iseendaga toimetulev naisterahvas kogu oma frustratsiooni ja sotsiaalse kibestumisega. Ja kuigi esmapilgul vastab Poe kõigile kohustuslikele parameetritele, on “Haunted” üks paremaid plaate, mida viimasel ajal kuulnud olen.
Reeglipäratus on võimalik ka reeglites. Poe ei pelga olla vanamoodne ja samas eksperimenteeriv. Siin on nii kõrvatrumme tulise orana pilbasteks puurivaid kitarre kui õndsalt sahisevat elektroonikat, jõhkrust ja kõige peenemat õrnust, ogaraid mürasid ja nupukaid meloodiaid, labasust ja poeesiat.
Ta käitub kontseptsionaalsusega viisil, mida ei suutnud omandada kumbki Anderson, ei Ian ega Jon. Oma kadunud isa häält sämplides ja tavalise mehe juhufraasidega laule kokku köites astub Poe küll ülimalt õhukesele jääle, kuid siin-seal komistades suudab ta ometi püsti jääda.
Linkin Park on mõnevõrra kiiremini haaratav nähtus, sisult peaaegu samasugune kui üks teine ja oluliselt tuntum Li-tüveline orkester, Limp Bizkit muidugi. Järjekordne formaati kui rusikas silmaauku mahtuv bänd. Natuke räppi, natuke õhku ja tonnide viisi armutut kitarri.
SARNASEID JÕUKE ON AMEERIKAS TUHANDEID. Mille poolest on aga Linkin Park parem kui mõni teine Fred Dursti kloon, miks läheb neil paremini kui mistahes teisel tagurpidi pähetõmmatud pesapallimütsiga sellil? Marketing? Õigel ajal õiges kohas olemine? Või ehk hoopis häbematu ning teadlik olemasolevate piiride mittelõhkumine?
Reeglite seljas on võiduka finiini võimalik ratsutada neist nii kinni pidades kui ka neid lõhkudes. Keegi hirmus tüüp teadis kunagi, et millegi loomiseks tuleb esmalt hävitada. Poe’d ja Linkin Parki vägivaldselt kõrvutades hakka seda või uskuma.
