Postapokalüptiline rännak inimtühja maailma

Audiovisuaalne installatsioon-lavastus „2341 AD” näitab, milline on maailm ilma inimesteta.

Enne etendust jagatakse instruktsioone nagu klassiekskursioonil: saapad tuleb jalast ära võtta või kasutada siniseid kilesusse, saali peab sisenema üksi läbi tõmblukkudega varustatud kambrikese. Etendus kestab kaks tundi. Kui soovite vahepeal lahkuda, tuleb sellest märku anda. Tundub põnev!

Teisel pool tõmblukku on tee saali ehk rännak valges tunnelis. Esimese asjana meenub, kuidas filmides kujutatakse surma pimestavasse valgusesse sisenemisena. Ja see on praegusel juhul metafoorselt sobilik: postapokalüptiline lavastus jutustab, milline on maailm siis, kui inimesed on kadunud. Enne uude maailma kohale jõudmist tulebki astuda valgesse valgusesse. Ka see, et tunnel tuleb läbida üksinda, tundub selles valguses asjakohane. Saksa filosoof Martin Heidegger kirjutas kunagi: surm on midagi päris oma. Surmas ei saa keegi meid asendada, see tuleb igal inimesel üksi läbida.