Prantsuse filmistaar: oluline on näidata ka nende inimeste elu, kes on muidu kinoekraanilt kõrvale jäetud
Reaalsetest inimestest inspireeritud rollides saab näha Prantsuse superstaare Vincent Casseli ja Reda Katebi, viimasega kohtus Päevaleht Pariisis. Karismaatiline ja ehe Reda Kateb on mänginud peale lugematu arvu Prantsuse filmide ka Kathryn Bigelow’ Oscarile kandideerinud kassahitis „00.30” („Zero Dark Thirty”) ja Ryan Goslingu lavastajadebüüdis „Lost River”.
Üleilmse kinohitiga „1 + 1” („Intouchables”) tuntuks saanud Olivier Nakache ja Éric Toledano uus linalugu „Erilised” esilinastus 2019. aasta Cannes’i festivali lõpufilmina ning Kateb kehastab selles koos Vincent Casseliga autistlike noortega tegeleva mittetulundusorganisatsiooni liikmeid, kes hoolitsevad inimeste eest, kellest süsteem väljagi ei tee. Seesama süsteem koputab aga ühel päeval nende uksele, sest väljaspool bürokraatia masinavärki tegutsenud heategijad on korraga pinnuks silmas ametnikele, kes ei hooli inimestest, vaid sellest, et dokumentatsioon korralikult vormistatud oleks.
Vincent Cassel ütles sinu kohta, et sa näed välja nagu segu Javier Bardemist ja Benicio del Torost ning oled „tõeline street dandy”. Kas sa nõustud temaga?
Jaa, täielikult! Hahahaa! Võiksin sama ka Vincenti kohta öelda, eriti kui asi puudutab seda „street dandy” osa. Ma arvan, et me jagame seda auväärset tiitlit. (Naerab.) Ei, Vincent on tõeline kamraad. Olen temaga alati soovinud koos töötada ja me saime võtteplatsil väga hea klapi. Alguses muidugi nn kompasime üksteist ja teineteise piire, aga kolmandaks võttepäevaks oli selge, et sobime suurepäraselt. Nii kinematograafilisel kui ka inimlikul tasandil. Vincent on väga spontaanne – seda võib lausa tema kaubamärgiks nimetada – ja temaga näitlemine justkui pingpong.
Filmi režissöörid Olivier Nakache ja Éric Toledano ütlesid ühes intervjuus, et on filmi „Erilised” ette valmistanud peaaegu 20 aastat. Kuidas sina mängu tulid ja mis sind selle rolli puhul võlus?
Teadsin Olivier'd ja Éricut juba ammu, eelkõige muidugi nende tööd. Olen nende loomingut alati imetlenud ja austanud ning kui nad mind endaga kohvile kutsusid, olin väga elevil. Kohtusime ühes kohvikus, kus nad tutvustasid mulle „Eriliste” ideed, kuigi nad ei olnud veel selleks ajaks üldse stsenaariumi kirjutama hakanudki. Aga see idee meeldis mulle algusest peale. Nad soovisidki kõigepealt kohtuda minu ja Vincent Casseliga, et uurida, mida me mõttest arvame ja kas oleksime huvitatud kaasa lööma. Muidugi me olime ja nii nad kirjutasidki stsenaariumi ja Bruno ning Maliku rollid täpselt meile. Ma uskusin sellesse projekti algusest peale, mul ei olnud mitte mingisuguseid kõhklusi ega kahtlusi.
See on ju suur au, kui keegi soovib spetsiaalselt sulle mingi rolli kirjutada?
Loomulikult! Ma olin väga meelitatud. Väga! Seda enam, et nii Vincenti kui ka minu tegelaskuju põhineb ju reaalselt eksisteerivatel isikutel, minu oma siis autistidega töötaval Daoud Tatoul. Kohtusin Daoudiga, kes omakorda tutvustas mulle autistidest lapsi, suhtlesin nendega väga palju, mängisime koos jalgpalli, osalesin nende igapäevastes tegevustes… Käisin Daoudiga koos koguni Marokos, kus ta on loonud esimese Põhja-Aafrika autistide keskuse. Seal on autistide olukord veelgi hullem kui Prantsusmaal. Lausa nii kohutav, et vaatasin pärast kohtumisi öö läbi telefonist oma väikese poja fotosid… Nii et jah, see oli kohati südantlõhestav, aga Olivier ja Éric on teemale lähenenud väga soojalt ja tohutu empaatiaga.
„1+1” oli nii Eestis kui ka mujal maailmas väga-väga edukas ja muidugi reklaamitakse „Erilisi” kõikjal kui uut hitti „1+1” lavastajatelt. Ootused ja lootused on suured. Kas see paneb ka sulle mingi erilise pinge peale?
See ootuste-lootuste pinge on ehk rohkem lavastajatel. Näitlejana mõtlen eelkõige sellele, et teeksin oma rolli nii hästi kui võimalik ja annaksin lavastajate loo edasi nõnda hästi, kui suudan. Teisalt on mõnes mõttes pinge peal muidugi ka meil, sest „1+1” oli suurepärane film. Ent pigem nimetaksin seda positiivseks pingeks, sest arvan, et paljud inimesed, kellel „Erilised” muidu võib-olla kahe silma vahele jääks, lähevad seda juba sellepärast vaatama, et näha, mida need lavastajad seekord on teinud. Kuigi film ise on teistsugune. Küll komöödia, aga mitte selline otse lajatav nali, vaid pigem soe huumor, mille taga tõsisemad teemad.
Kui palju sa enne Daoud Tatouga kohtumist autismist teadsid?
Tõtt-öelda väga vähe, nii et ma alustasin täiesti nullist. Minu – nagu ka ilmselt väga paljude teiste inimeste – ettekujutus autismist põhineb peamiselt kinolinal nähtust. Filmidest nagu näiteks „Vihmamees”, kust Dustin Hoffman tegi autistliku mehena suurepärase rolli ja selle eest Oscari võitis. Ja filmide põhjal on mulle jäänud mulje, nagu oleksid autistid tohutult andekad, nagu oleksid neil supervõimed. Aga kui hakkasin autismi lähemalt uurima, selgus, et sel võivad olla väga erinevad vormid. Jah, mõned autistid ongi pööraselt andekad, olgu matemaatikas või muusikas näiteks. Aga on ka neid, kes ei saa kõrvalise abita isegi tualettruumi minna. Inimesi, kes ei ole võimelised kõnelemagi, arvutamisest-kirjutamisest rääkimata. Kes ei suhtle välismaailmaga ja võivad olla ohtlikud nii endale kui ka teistele.
Kas filmi ettevalmistusperiood on sinu jaoks sama põnev kui võtteplatsil olemine?
Annan endast alati maksimumi. Nii rolliks ette valmistudes, võtteplatsil kui ka hiljem filmi promodes. Ent tõtt-öelda paelub mind ettevalmistusperiood isegi vaat et kõige rohkem. Rolli avastamine, selle enda jaoks lahti mõtestamine, vajaduse korral uute asjade õppimine… Mulle meeldib avastada midagi täiesti uut, minu jaoks tundmatut maailma. Näiteks Étienne Comari filmi „Django” jaoks, kus mängisin muusik Django Reinhardti, õppisin kitarri mängima, samuti uurisin põhjalikult mustlaste eluviiside ja tavade kohta. „Eriliste” rolli jaoks valmistudes sain teada, mida tähendab töö hoolekandeasutustes…Ma võtan alati rolli ettevalmistamiseks aega ja armastan seda perioodi tohutult. Ent „Erilised” sündis väga teistmoodi, juba sellepärast, et me ei alustanud stsenaariumiga nagu tavaliselt, vaid idee ja karakteritega. Stsenaarium tuli kaheksa kuud hiljem.
„Django” jaoks õppisid kitarri mängima, aga mis on kõige ekstreemsem asi, mida sa mingi rolli nimel oled teinud?
David Oelhoffeni filmi „Far from Men” tarbeks, kus mängisime koos Viggo Mortenseniga, võtsin väga lühikese aja jooksul 15 kilo kaalust alla. See oli tõeliselt ekstreemne!
Jaga siis saladust, kuidas võtta kiiresti 15 kilo alla.
Hahaa, ennast piinates! (Naerab.) Mul oli toitumisnõustaja, kes koostas mulle spetsiaalse menüü. Sõin palju toorest kala, grillitud kana ja juurvilju, kõike väga väikestes kogustes tükikese leivaga.
Mille järgi sa oma rolle valid?
Kõhutunde. Kui stsenaarium köidab ja haarab endasse, on järelikult tegemist õige asjaga. Kui ma ei suuda lugemist pooleli jätta, siis ma tahan seda rolli! Ja tavaliselt on see esimene kõhutunne õige. Ent vahel valin rolle ka selle põhjal, et nad erineksid mu eelmistest töödest võimalikult palju. Kõige rohkem meeldib mulle mängida erinevaid rolle, mitte ühte stereotüüpi kinni jääda. Mulle meeldib avastada uusi alasid ja mängida filmides, mida ise vaadata tahaksin.
Sa oled ka režissöörina kätt proovinud, kas tunned end paremini kaamera ees või taga?
Ikka kaamera ees, ma olen lavastajana täiesti algaja. Siiani olen vaid lühifilmi teinud ja ehk ma ühel päeval teen ka täispika, sest ideid on mul tohutult, aga praegu… See on tohutu vastutus! Näitlejana on sul loomulikult ka vastutus, aga lavastajana vastutad sa kõikide võtteplatsil olevate inimeste eest. Nad kõik vaatavad sulle otsa ja sa pead olema väga-väga kindel selles, mida sa ootad nii neilt kui ka iseendalt. Praegu ma ei ole veel selleks valmis. Ja muidugi on täispika filmi tegemiseks vaja ka raha. Nii et ma ei tee seda kindlasti enne, kui olen leidnud või välja mõelnud loo, millesse ma usun, mis on sedavõrd hea ja tugev, et söandaksin kogu selle vastutuse enda peale võtta. Ja oleksin valmis panema selle alla vähemalt viis aastat oma elust.
Kuna meie kohtumine toimub Pariisis, Prantsuse filmi päevadel, siis kuidas sa defineeriksid Prantsuse kino?
Hm, raske küsimus. Ütleksin, et peamiseks märksõnaks on mitmekesisus. Just see teeb tänapäeva Prantsuse kino nii rikkaks ja huvitavaks. Nii palju erinevaid vaatenurki, nii palju lähenemisviise loo jutustamisele… Samuti on Prantsuse filmid väga sotsiaalsed. Läinud aasta kõige edukamad filmid oli Prantsusmaal meie „Erilised” ja „Hüljatud” („Les Misérables”), mis kandideerib tänavu ka võõrkeelse filmi Oscarile ning puudutab samuti sotsiaalseid teemasid. Nad mõlemad on mõnes mõttes justkui tänapäevase Prantsuse ühiskonna peegelpilt. See, et nad nii edukaks osutusid, tõestab, et säärased teemad huvitavad prantslasi ja et me peame näitama kinoekraanidel ka seda, kuidas elavad nii erivajadustega inimesed kui ka pagulased. Sest nad kuuluvad meie ühiskonda ja neid peab aktsepteerima. Kuid see pole ju ainult Prantsusmaa probleem, ega? Inimestel on kombeks peljata neid, kes neist erinevad ja nii igal pool.
Kas sa usud, et „Erilised” aitab meil üksteist paremini mõista ja seda lõhet vähendada?
Ma tõesti loodan seda. Olivier, Éric, Vincent ja mina – me oleme osalenud väga paljudel „Eriliste” seanssidel, kohtunud publikuga ja vastanud vaatajate küsimustele. Kusjuures väga tihti polegi need küsimused niivõrd filmi kohta – inimesed hoopis tänavad meid, et me nn nende elu ekraanile tõime. Inimesed, kes näiteks hooldavad kas autistist last või kelle sõbral on autistist pereliige. See tõestab, kui oluline on näidata ka nende inimeste elu, kes on muidu kinoekraanilt kõrvale jäetud. Ja tõestab sedagi, kui väga nad ise soovivad, et nende hääl filmides kõlaks. Ja ma ei räägi siin ainult autistidest, vaid ka äärelinnades ja slummides elavatest noortest ning pagulastest. Nii et jah, mina usun küll, et film võib inimesi kokku tuua ja üksteist paremini mõistma panna.
Mõned aastad tagasi mängisid sa Ryan Goslingu lavastajadebüüdis, filmis „Lost River”. Kuidas sa selle rolli said? Kas osalesid prooviesinemisel või helistas Gosling sulle ja ütles, et kuule, tule minu filmi?
Hahaa, nii sürreaalne kui see ka tundub, aga täpselt nii oligi – Ryan Gosling helistas mulle! Ta oli näinud mingit filmi, kus ma mängisin, ja küsis, kas oleksin nõus stsenaariumi lugema ja tema filmis osalema. Muidugi ma olin! „Lost River” oli täiesti suurepärane kogemus, armastasin selle protsessi iga sekundit. Nii meie kohtumist, filmimist kui ka lõpptulemust.
