Palju on räägitud sellest, et lavastus sobib eriti hästi praegusesse aega, mil võrdõiguslikkuse küsimused on jälle teravalt päevakorras. „Mulle tundub, et me oleme jõudnud aega, kus rääkida uuesti naiste ja meeste vahelistest suhetest, mis muidu jäävad rohkem koduseinte vahele. Naise positsioonist ühiskonnas, mehe positsioonist,” ütleb ka näidendi lavastaja Laura Jaanhold.

Lavastuse tegevus saab alguse jaaniööl, kui krahvi tütar Julie võtab tantsima oma isa teenri Jeani, ning selle keskseteks teemadeks võib pidada klassi- ja soopõhist võimuvõitlust. Julie on Jeanist „ülem” oma kõrgema sotsiaalse staatuse tõttu. Jean on kõigest teener, kuid Juliest paremal positsioonil, sest ta on mees. Julie soovib oma seisusest lahti saada ja „langeda”. Jean ihaldab vastupidi sotsiaalselt ülespoole liikuda ja puu otsast kuldmunad kätte saada. Etendus algabki Julie ilmselge üleolekuga. Ratasepa mängitud Julie flirdib ja pilkab agressiivselt. „Te mängite liiga tõsiselt,” hoiatab teda Jean. Julies on tõesti tõsidust, kui mitte isegi raevu. Kaspar Velbergi kehastatud Jean on aadlipreili vastandina märksa mängulisem, võib öelda, et oportunistlikum karakter. Etenduse kestel muutuvad tegelaste positsioonid ja sellega koos ka jõujooned lugematuid kordi.

Kristin, Jeani tulevane, jääb kahe peategelase kõrval üheplaaniliseks ja karikatuurseks. Kui Juliele võib omistada mingit agentsust, siis Kristin on täiesti hääletu naine – ta vaaritab ja ootab kannatlikult, et Jean oma sebimised lõpetaks. Tema roll tundub olevat oma kohtlaste märkustega etendus natuke „lõbusamaks” muuta. Kes on see naine, tekib paratamatult küsimus. Äkki leidub kunagi mõni lavastaja, kes ka Kristinile hääle annab.

„Mulle tundub, et me oleme jõudnud aega, kus rääkida uuesti naiste ja meeste vahelistest suhetest, mis muidu jäävad rohkem koduseinte vahele,” ütleb näidendi lavastaja Laura Jaanhold.

Kõik etenduse tähtsamad stseenid toimuvad lava taga, kuid kahe peategelase märgiline tants on toodud lavastuse algusse ja publiku ette. Hellalt ja ettevaatlikult algav tants muutub järjest intensiivsemaks ja mäslevamaks. Stseenil on tugev afektiivne jõud, koreograafia ja helitaust on lahendatud tänapäevases võtmes. Lahendus loob ootused ka edasise käsitluse tänapäevasusele, mida aga ei tule.

Strindberg oli tuntud oma misogüünsete vaadete poolest. „Preili Julie” eessõnas kirjutas ta oma peategelanna nõrgast ja väärastunud mõistusest. Jean juhatab etenduse sisse, nimetades Juliet täiesti pööraseks. Tüki keskele mahub ka klassikaline slut-shaming ja Jean võtab Julie kallal, et too end talle niimoodi „välja pakkus”. Etenduse tekstist leiab ka otsese seose tänapäevaga. Kui Jean keerab preili linnul kaela kahekorra, palub Julie ka end tappa. Inglise keelde panduna kõlab see „Kill me too”.

Et laval oleksid inimesed

Jaanhold on öelnud, et teda kõnetas võimalus, „et laval ei ole kaks groteskse piiriga eraldatud sugu, vaid inimesed. Inimesed, kes teevad vigu”. Tõsi ta on, me kõik teeme inimlikke vigu. Lihtsalt naistele on need vead läbi aegade märksa karmimalt kätte maksnud. Ent kui pühkida peast Strindbergi eessõna, ei pea Julies nägema pelgalt ohvrit, võimalik on ka täiesti teistsugune lähenemine. Julie mässab nii oma ühiskonnaklassi kui ka soonormide vastu ja on seeläbi oma aja kohta pigem revolutsiooniline tegelane. Eriti kontrastina Jeanile, kes jääb Juliest lavale maha härra saapaid puhastama.

-

Niisiis võib öelda, et „Preili Julie” tõepoolest kõnetab tugevalt ka tänapäeval, eriti just sootemaatika kaudu. „Kuidas on naislavastaja lavastanud niivõrd misogüünse algteksti?” uuris sõbranna pärast etendust. Oma soole vastavat tekstile lähenemist on muidugi ebaõiglane oodata. Pigem puudutab keskne küsimus rolli, mida eeldatakse teatrilt tänapäeva väitlustes. Kui palju peaks klassikuid kaasajastama? Oma seisukohtade järgi muutma? Mingit pidi ju ajalugu ümber ei kirjuta. Ent vanu lugusid pidevalt üle jutustades põlistame me stereotüüpe.

Mingi osa minust loodab, et „Preili Julie” ei jää ka järgmiseks 130 aastaks sama aktuaalseks. Et näidendi kesksed (sooga seotud) probleemid ei tekita tulevastes põlvkondades enam nii tugevat samastumisefekti ja etendust vaadatakse pigem põneva tagasivaatena ajaloole. Et tulevased Julied kehitavad Jeani sebimise peale õlgu ja lähevad hoopis Kristiniga kohvile.

„Preili Julie”

August Strindberg

Lavastaja: Laura Jaanhold

Osades: Ursula Ratasepp, Kaspar Velberg ja Elisabet Reinsalu

Esietendus 23. veebruaril Linnateatris