President murdis komöödiasse
Egon Nuteri uut peaosa Vanalinnastuudios varjutab Lennu-Taadu intonatsioon
Eduardo de Filippo "Kodu-käijate" näol on Vanalinnastuudio laval taas kord üks väga hea mitmekihilist mängu lubav komöödia, ent vähemasti esimese mängukorra muljes tundub, et meie ainsa komöödiateatri näite-trupil on ühtäkki raskusi tragikomöödia zhanri välja võtmisega.
Pressiti olla naljakad, siis jälle üritati mõjuda tõsiselt, paraku praegune tulemus aga ei pannud (saali) naerma ega haaranud (kriitikut) ka tõsiselt. Ometi tundub, et Filippo näidend on just üks selliseid komöödiapärleid, milles eeldused pakkuda igale vaatajale midagi.
Otsapidi haakub Filippo "Kodukäijad" (1946) vägagi Fellini varaste filmidega. Siingi on seesama tunnetus inimolemise armetusest kogu skaalas: ilust inetuseni ja võlust valu tegeva viletsuseni.
Filippo nagu Fellini
Kiiduväärt on Baskini teatri märgatav püüd taas kord oma repertuaari avardada kaalukamate ja keerukamate komöödiatega. Nagu see oli Vanalinnastuudio alguskümnendil, kui puhaste naerutamistükkide kõrval olid kavas ka näiteks "Cyrano de Bergerac" ja "Füüsikud". Filippo "Kodukäijad" jätkab Vanalinnastuudio eelmist hooaega ilmestanud Vitraci sürrealistliku tragifarsi "Victori" rida. Aga kui Jaan Toomingal õnnestus külalislavastajana Vanalinnastuudio trupp tõepoolest värskes haaravas võtmes mängima panna ja see mäng oli tõepoolest tragifarsi määratlust väärt, siis Eero Spriidi lavastuses on näitlejate mäng harali. Osa rolle on rohkem komöödia-, osa rohkem draamavõtmes. Kaugel sellest korraga nii naerma- kui ka nutmapanevast tragikomöödia tunnetusest.
Kuulen juba vastuväiteid, et olgu pealegi, et "Victor" valiti Draama `99 festivalikavva, Vanalinnastuudio publik seda vaatamas ei käi.
Võrreldes "Victoriga" on "Kodukäijad" elulähedasem lugu, millega võiks rahul olla ka see palju räägitud Vanalinnastuudio publik.
Pealispinnal on Filippo näidend puhas situatsioonikomöödia klassika. Tegelastena on siin olemas Mees, Naine ja Armuke, kes riidekapis korterisse kantakse. Ent ometi möödusid kolm vaatust komöödiat haudvaikuses, ilma et saal naernud oleks. Vaatamata sellele, et laval kohati pedaal põhja pressiti. Näiteks Liina Tennosaare etteaste lastele isa tagasi nõudva Armukese Abikaasana oli kui omaette number mõnest bufonaadist, etteaste itaalia mummulise kleidi ja naapoli lauluga.
Osalt ongi palju auru kulunud itaalia karakterite välisele "tegemisele". Näiteks Väino Laes, kes oma parimatel kordadel on ka kõrvalosi suureks mänginud, mängib siin Uksehoidja võimsat groteski lubava rolli maha estraadlikuks tolaks "oma tuntud headuses".
Grotesksusele ja kummituslikule hämale vaatamata, võiks see ju olla üsna "tuleb tuttav ette lugu". Peategelaseks on luuseri-mees, kes ei saa eluga hakkama. Et naist enda juures hoida, on ta valmis raha vastu võtma kasvõi naise armukeselt endalt. Silmad kinni pigistama ja uskuma, et tema hommikukuue taskutesse tekkiv raha tuleb mõnelt armsalt kodukäijalt nagu päkapikult kink sussi.
Televisiooni ohver
Egon Nuter peaosatäitjana saab säravalt hakkama itaalia komöödiakarakteri zhestide ja miimikaga, aga kui kätte jõuab finaali rõdumonoloog – mis oma inimlikus sügavuses võiks olla iga komöödiateatri näitleja unistuseks, ei jätku Nuteril ühtäkki vahendeid ja kõlama pääsevad presidendikõne intonatsioonid.
Armukese rollis on Tõnu Oja, aasta parima meesnäitlejana mässab ta siingi hamletina, maailmast enda ümber küsimata. Kõige värskemalt ja loomuliku-malt mõjub Marika Korolev, kes mängib paremini välja Naise draama poole.
Kahju, eeldused haarava lavastuse sünniks on ju olemas. Tõnu Raadiku muusika peaks tagant tõukama põnevust ja poeesiat, mis mängus praegu puudu jääb. Kunstnik Riina Vanhanenil on õnnestunud poliitharidusmaja lavakarpi avardada rõdudega, mis toovad omakorda meelde omaaegse "Cyrano de Bergeraci" Ülle Kaljuste ja Roman Baskini, kelle mäng pani unustama Ohvitseride Maja kõleduse.