Priit Pajose lobisevad maalid Vaal-galeriis
Loetavasti on Priit Pajos pärit “sumbunud” väikelinnast nimega Türi, mis väidetavalt liigitab ta automaatselt metsarahva esindajaks. Hm, paistab, et “mees metsast”-kuvand on kujunemas trendiks, millega publikule külje alla ujuda.
Pajose tumedatel piltidel on metsa tõepoolest palju ning ka ringisilkavaid tölle, koerakoonlasi ja peninukke. Paljude larhvid meenutavad millegipoolest inimest, kuid üksiti tõdeme, et tegu on inimsuse rajalt eksinud värdide ja ebarditega. Tema maalide kirjeldamiseks võib kasutada gootilikkuse mõistet, et lisada senisele sürrealismi-pitserile midagi täpsustavat, kui tema kimäärid ja vampiirid poleks ometi nii koomilised. Ajuti annab ta looming küll välja plaadiümbrise mõõdu mõnele metal-pundile, ent üldiselt jääb see Tolkieni kääbikute ja Harry Potteri väljapraagitud illustratsioonide tasemele.
Võtab ära, paneb juurde
Sarnaselt viidatud kirjandusteostega on Pajose tee publiku ette sillutatud müütide, nõiduste ja loitsude hämara pilvega. Kristuse kannatuselugu, õhtu-söömaaeg, inglite mandumine deemonlikeks raisakotkasteks, Kaini vennatapp ning veel tuhat pärimust inimkonna ürgpattudest on leidnud Pajoses sõna-ohtra ümberjutustaja.
Ausalt öeldes pole Pajos eriti allikatruu jutuvestja. Võtab midagi ära ja paneb rahumeeli midagi omalt poolt juurde. Paneb paksult, kui vaja, ja värvib mustaks, et kohale jõuaks. Tulemuseks on rammus bulvariromaan piiblitegelaste seiklustest maal ja merel, tulvil verdtarretavaid kohtumisi jõledate superkollidega, kohutavaid moondumisi, salasepitsusi ja intriige, kurbi hukatusi. Ärarebitud tiibade härdakstegev teema kõlab kõikjal. Ei ühtegi õnnelikku pääsemist. Isegi voorust ja süütust kehastav ükssarvik taltsutatakse alandlikuks märaks mingi habetunud matsi majapidamises ning kõikjal asub ruulima karmikäeline keskpärasus. Vist midagi sellist tahab meile öelda Pajose maalide piibellik traagika ja paisutatud est. Paraku pole ka kunstnik ise suutnud hoiduda odavavõitu lobast vaimu allakäigu ülesmaalimisel. Kahju.