Priit Simson – mägironijast fotograaf
Nii jäi fotograafiahuvi külge, mis viis Priidu Jaan Künnapi juurde õppima, sealt edasi sidekooli. Ühe aasta õppinud, sai Priidust Eesti Päevalehe piltnik. Sellest on tänaseks möödas kaheksa aastat.
Mägironimine tuli mängu siis, kui Priit oli kaks aastat päevast päeva fotograafi tööd teinud. Muud elus ei olnud, kui töö-töö-töö, väike naps, õhtused istumised ja jälle töö. Jube rutiin. Ühel päeval rääkis kolleeg Marko Mumm, et teda kutsuti Elbrusele. “Mulle kähvatas pähe, et saadan kogu kupatuse kuradile!” ütleb Priit. “Tahtsime Markoga mõlemad minna, aga ei lubatud. Et pole asendusfotograafe. Ja ma lihtsalt kauplesin Markot, et ma saaks ikka ise minna. Marko, hea südamega inimene, nagu ta on, oli nõus.”
Priit põrutas Elbrusele (eelnevalt Jaan Künnapilt välja peilinud, mis kõik kaasa peab võtma), elu kallim jope (maksis 3600 krooni) seljas ja tuttuued matkasaapad jalas. Elbrus jättis kustumatu mulje ja emotsiooni. Sekundiga oli Priidule selge, et ilma mägedeta enam elada ei saa. “Ja jumal tänatud, et ei saa! Muidu laaberdaks võib-olla niisama,” sõnab ta.
Tänaseks on ta käinud kaks korda Leninil, Han-Tengril ja mõnel väiksemal mäel. Kusjuures Han-Tengril õnnestus ime läbi pääseda laviinist. Sealne olukord nõudis kiiret tegutsemist ja päästetöid, mis tähendas seda, et Priit ja teised rühmaliikmed lumest ühe elusa ja ühe surnu välja kaevasid. “Unes pole ma seda näinud,” räägib Priit läbielatust. “Küll aga enne magamaminekut. Siis näen pilti rühmakaaslasest, kelle silmist peegeldub surmahirm.” See pole Priitu peletanud. Sel suvel tahab ta minna Kaukaasiasse Ushba tippu. Ja ikka vana hea fotoaparaat kaasas, mis küll, tuleb tõdeda, kandamisse kilosid lisab. “Aga ilma aparaadita ma pole kunagi käinud. Ja ei lähe ka.”
Mägedest on Priit pilte teinud kuskil 50 ringis. Umbes pool neist on Raekeldris näitusel väljas. Nimeks “Kaks armastust”.
