Lauljad, nagu ka näitlejad, on kirjeldamiseks raskesti tabatavad, sest nende kunst kaob, lavastused võetakse mängukavast maha ja kontsertidest jääb vaid märge ajakirjanduses. Voitesest on jäänud hulk salvestisi, kuid nendega on see häda, et väljaspool oma aega võivad need anda rohkem või vähem petliku pildi. Peter Pedak on läinud ainuõiget teed, püüdes Voitese lauldud rolle ja laule taasluua kõiki võimalikke allikaid kasutades, võttes lisaks omaaegsele kriitikale appi mälestusi ja kogudes neid tänuväärsel moel veel juurdegi. Meie ooperikunsti ööbik (raamatust pärit määratlus) on raamatu ridades ja ridade vahel täiesti olemas, niivõrd kui laulja loomingut üldse kirjasõnas taasluua annab.

Kuigi allikate lai valik teeb Voitese elulooraamatu tõsiseltvõetavaks, ei tähenda see, et etteheiteid üldse teha ei saaks. Poolteist lehekülge Roxanne’i rolli kohta Tambergi „Cyrano de Bergeracis” on nagu vähevõitu, on ju tegemist omamaise ooperiliteratuuri tipuga. Õhku jääb küsimusi, millele tulnuks vastata.

Raamat tõendab kergesti, et Voitese laululooming on võimsalt tähendusrikas, laulja anne erakordne. Kohati on sellega isegi üle pingutatud: autor on jäigalt kõiges oma kangelase poolt, justkui vajaks Voites klakööre. Pigem oleksid laulja lugu suuremaks teinud küsimused ja arutlused vastuolude üle. Lugeja saab aru, et Voites oli liikuv, väljendusrikka plastikaga laulja, kes mõnes rollis ja mõnel hetkel oli laval kui tukunui. Miks? Mis olid plussid ja miinused? Või siis rollidest äraütlemised, millest on kõvasti juttu, aga enamasti lauljat õigustava poole pealt.

On veel üks takti küsimus: autor nimetab lauljat raamatus familiaarselt Margaritaks. Nojah, selge see – tegemist on hea tuttava või isegi sõbraga… Üldiselt on raamat põhjalik ja peaaegu akadeemiline: viited, fotod, lisad ja puha.

„Margarita Voites.

Imet tabades”

Peter Pedak

Kunst