Mõlemal suunal on pikk ajalugu, jaotus tehnika- ja kunstikõrgkooli vahel eksisteerib pea igal maal. Arhitektuur evib ühisosa mõlema poolega. Ka sellel erialal peavad inimesed aina rohkem spetsialiseerumisele mõtlema. Arhitektid ei tegele enam kaugeltki ainult hoonete loomise või linnade planeerimisega, vaid ka veebidisaini, tarkavaraarenduse, filmiefektide ja muuga. See, kus arhitektuur haridusmaastikul paikneb, sõltub kooli sisemisest poliitikast.

Arhitektuurikoolid mitte ainult ei õpeta, vaid tegelevad palju ka uurimistööga. Loomulikult on näiteks ehitustööstuselt palju hõlpsam saada toetust tehnoloogilistele uuringutele kui esteetiliste või kultuuriliste teemade jaoks. See tähendab, et tehnikaülikooli koosseisus olevas arhitektuurikoolis domineerivad tehnikateaduste professorid ja loomulikult tekitab see pingeid. Kunstikooli või üldülikooli osana on tehnikaainete õpe seevastu vaja väljast sisse tuua.

Mis siinsesse olukorda puutub, siis arvan, et kool peaks jääma sinna, kus ta on. Igal traditsioonil on oma põhjus ja siinsed magistritööd avaldasid eriti linnaehituslikust küljest mulle sügavat muljet.

Mainisite koolide vajadust spetsialiseeruda. Euroopas tundub arhitektuuriharidus olevat veel väga laiapõhjaline.

Bologna lepingu taustaks on idee inimeste mobiilsusest: nii õpilased kui ka õppejõud on pidevas liikumises, bakalaureuseõpe tehakse ühes kohas ja magistritase juba teadliku valikuna mujal.

Arhitektid, kes olid selle süsteemi vastu, said erandina viieaastase õppe, ent see muutis ka mobiilsuse raskemaks. Nii bakalaureuse- kui ka magistrikraad tehakse tavaliselt ühes koolis, sest koolide õppekavad on erinevad ja nende ühildamine on raske. See takistab ka arhitektidel spetsialiseerumissuundade väljatöötamist.

Olete öelnud, et hoolimata oma arvukusest kaotavad arhitektid Euroopas aina enam oma positsioone.

See on tõepoolest nii, sest Euroopa Liit võtab arhitekte teenusepakkujatena, kes peavad teistega turusituatsioonis võistlema. Loomulikult on see väga piiratud kujutlus arhitekti rollist. Arhitekt ei tööta ainult kliendi heaks, vaid ta vastutab tegelikult kogu ühiskonna ees, uued hooned määravad linnapildi näo ja arhitekt peab selles osas tihti tellijat ka õpetama.

Eriala positsiooni nõrgestab suhtumine, et arhitektuur on äri nagu iga teine. Samuti see, et spetsialiseerumise asemel usutakse endiselt oma tegevuse kõikehõlmavusse.