Psühhedeelia päevad Linnagaleriis
Psühhedeelselt kirevad akrüülvärvid ja mahlane etnotümps kuskilt Lõuna-Ameerikast on galeriisse loonud ekstaatilise atmosfääri, kus noortel meeldib käia hängimas ja niisama puusa nõksutamas. Midagi sarnast näeme ka Toomas Vindi praegusel isiknäitusel - siin tšillib muidugi vähe küpsem publik. Kuid üldrahvalikke tõotusi parema, õndsama ja üldse miskitmoodi vingema maailma olemasolust jagavad mõlemad väljapanekud.
Altnurme ise on end nimetanud küll Korea-Eesti, küll Lõuna-Ameerika kunstnikuks ning kahtlemata on ta end sealsetesse etnilistesse materjalidesse sügavalt sisse mõelnud. Kuid erinevalt paljudest eksootikaga flirtijatest neelab Altnurme eksootilised aurud ka alla ja nägemused ühinemisest millegi ürgsega pole jäänud tulemata.
Tema piltidel lahvatavad kirevad lilleõied pahupidi, hiigelsuured päikesed kargavad vaatajale vastu silmi ning mingid taimsed megavormid kipuvad alla neelama kogu horisonti. See on kütkestav vaatemäng, rammus ja häbematult teispoolne. Ma ei tea, kas Altnurmel on olnud aega Castanedat lugeda, kuid kindlasti teab ta, et kaktuse sees on veel üks maailm, mis on suurem kui see, milles me tavaliselt elame.
Eesti kunstis pole sellisel nägemuslikkusel erilist minekut. Sest sellega seostub tihti keskpärane käsitöö ja rahvalik löövus. See on aga paha-paha. Meditatiivsus pöördub kunstipäraseks poosiks, kaotab vaimse mõõte ja muutub pinnaliseks meelelahutuseks. Visuaalseks käraks. Altnurme töödes on selliseid libastumisi, kuid see populaarset kunstimaitset ei häiri. Selline ladna otsekohesus upitabki laiema publiku kunstimõistmise ree peale ja loob eelduse hilisemaks süvenemiseks.