Vahetu ja fragmentaarne Kuut

Genialistide klubi baari sisenedes ootas seal ees vaikne laupäevaõhtune sumin. Klubi peageneraator Henri Roosipõld vestles lauas ühe pulmafotograafiga, lahati põhjalikult pulmas pildistamise eripära. Veidi eemale nurgalauda oli end positsioneerinud Marju Kuut, baariruumis võis näha Kiwa näituse „Eesti psühhedeelse kunsti remixid” töid.

Harjumatu oli näha tuhandete lemmikut Marju Kuuti lo-fi sisustusega tühjas noorteklubi baaris oma vinüüle müümas. Ent hiljem tema ettekannet kuulates tundus, et võib-olla just siia ta sobiski. Tema elukäik on olnud kirev värvidest ja varjundeist – just nagu mõni psühhedeelne maal. On olnud keerdkäike ja meeletult palju on tulnud läbi elada. Muusika aga on jäänud fännide südameisse. Need, kes päriselt tema muusikat armastavad, said võimaluse kohale tulla ja nägid sel õhtul Marju Kuuti väljaspool kollase ajakirjanduse valgusvihku. Jutustajana oli ta erakordselt vahetu ja siiras ning avas oma hinge publikule.

Huvitav oli viis, mismoodi laulja ettekande üles ehitas. Nimelt luges ta ette oma plaadi arvustuse ja analüüsis selle kaudu enda sisemaailma. Marju Kuut tunnistas, et mälu kipub juba alt vedama. Palju sellest, mis tundub oluline, jäävat paberile tehtud märkmetest hoolimata väljendamata ja meenuvat hiljem. Ühtlasi oli ka Kuudi etteaste omal moel psühhedeelia: rännak laulja alateadvuse nurgatagustesse, kust tuli esile põnevaid fragmente elu eri etappidest.

Kui sinu isikupärane rida ei sobinud kohalikule estraadile, võis su teekond kujuneda keeruliseks ja käänuliseks.

Arvestades tema suurt potentsiaali lauljana on Marju Kuudi elus olnud palju „olekseid”. Mis oleks saanud, kui mõjuka Rootsi muusikategelasega alanud paljutõotava koostöö ajal poleks ta ema põdenud vähki ja see nõudnud Marjult sajaprotsendilist pühendumust? Mis oleks, kui ta poleks ahistava nõukogude võimu tingimustes saanud esinemisdisklahve? Ja nii edasi ja nii edasi.

Kohtumisest elu proosalisust selle mitmes eri vormis kogenud lauljaga tõusis üksiknäite puhul taas esile osa nõukogude muusikute traagika: kui sinu isikupärane rida ei sobinud kohalikule estraadimaastikule ja sa ei olnud nõus loomingus kompromisse tegema, võis su teekond kujuneda keeruliseks ja käänuliseks. Meenutagem kasvõi Toivo Kurmetit või Gunnar Grapsi. Neistki ei saanud ju kunagi üldrahvalikku lemmikut. Ja nüüd on vist enam-vähem kindel, et ega Marjustki saa. Või ehk kinnistavad tema kultuse hoopis järgmised põlvkonnad?

Vinüülplaadi kaas teatrilavana

Sain kahe ettekande vahel mõne sõna juttu puhuda Oslos resideeriva Rob Youngiga, kes on muusika- ja filmiajakirjanik ning väljaannete The Wire, Uncut ja The Guardian kaastööline. Tema jaoks oli see kolmas kord vinüülplaatide kaantest loengut pidada. Tõuke andsid endise balletitantsija Keith Macmillani pildistatud plaadiümbrised, millest üks skandaalsemaid on USA levitajate tagasi lükatud albumi, „Yesterday and Today” esikaas, kus naeratavad biitlid hoiavad käes lihakänkraid ning imikute päid ja poolikuid kehasid (fotot võib seostada nii Vietnami sõja vastase protestiga kui ka lihtsalt musta huumoriga – J. Z.). Igal juhul demonstreeris ja selgitas Young tervet hulka märgilise tähendusega plaadikaante fotolavastusi ja tõmbas publiku oma visuaalidele rajatud loenguga reisile mööda popkultuuri peidetud maastikke. Sedakaudu sukeldumine annab kindlasti lisaperspektiivi, mõistmaks artistide sõnumite kõrvaltähendusi. Loengut soovitan edaspidi võimaluse korral õppematerjalina kuulata nii antroploogia-, filmi-, reklaami- kui ka kunstitudengitel.

Lauri Sommeri eri laadi mosaiigitükkidest koosnev jutt, sügavalt isiklik psühhedeelia tõlgendus lõi intiimse atmosfääri ja tekitas tunde, et oled sattunud muusiku-kirjaniku koju. Hubasele õhtusele olengule, kus saab kuulata India ja Saalomoni saarte muusikat, vale ja õige kiirusega vinüüle ning muhedaid ja sageli humoorikaid kommentaare sinna vahele. Ajal, mil digitaalne muusikaedastus massiivse jõu ja levikuga ruulib, on selline vaiksem ja mõtlikum koosviibimine nagu sõõm värsket metsaõhku. Ja eks Sommer olegi oma loomingus aja mahavõtmise ja süvenemise meister. Majakas ja orav-rattas-inimene olemisega kaasnevate ohtude eest hoiataja.

Uus lähenemine hipidele

Psühhodisko konverentsi õhtuse osa lõpetas Terje Toomistu dokfilm „Nõukogude hipid”. Filmi esimene veerand oli ehk liiga hektiline ja fragmentaarne. Muusika, intervjuukatked, Priit Tenderi animatsioonid ja psühhedeelsed efektid kokku põimituna tekitasid tunde, et seda kõike on korraga liiga palju. Seevastu tegevustiku arenedes ja loo edasi kerides pakkusid põnevust ja tõelisi elamusi just hipide sotsiaalset võrgustikku valgustavad kaadrid koos kommentaaridega ning kindlasti poliitiline vastandus ja hipide distantseeritus töökultusel rajanevast nõukogude ühiskonnast. 1960-ndate ja 1970-ndate ajastu vibe’i vastanduvate marginaalide kaudu mõistmisse toob film meie keeleruumis midagi täiesti uut, eelkõige tänu kogu Nõukogude Liidu hipide subkultuuri lahkamisele.

Psühhodisko konverentsi publikut ja filmiseansile minevat inimestevoolu vaadates oli rõõm tõdeda, et subkultuuride vastu huvi tundev publik on psühhodisko konverentsi üles leidnud. Tasub hoida käsi pulsil ja jälgida, kuhu meie psühhonaudid järgmiseks purjetavad.

Psühhodisko 3. konverents

Ettekanded: Lauri Sommer, Rob Young (UK/Norra), Maryn E. Coote (Marynel-Marju Kuut). Film: „Nõukogude hipid”

Nädalavahetusel Tartus Genialistide klubis