Pudelikirju kirjutavad romantikud
Koos “rämpspostiga” – lauajuppide, surnud kalade, kummikute ja uskumatul hulgal plastsaastaga – saabuvad sinna ka jõkke visatud teated. Soov eluga lõpparve teha, naise otsimise katsed, roppused, romantilised õhkamised. St. Raphaelil töötav Vanja kontrollib oma kirjakasti igal nädalal. Hiljuti leidis ta nii oma kümnenda pudelikirja.
“Ja kui sa veel teaks, kui paljusid ma olen näinud, aga pole kätte saanud,” ütleb Vanja oma kollektsiooni näidates. Ilusad, niiskusest läbi imbunud kirjad. Mõned ilusasti maalitud, teised salvrätile või märkmikust välja tõmmatud paberile kritseldatud. Jõepostiga on see häda, et voolust kantud pudel ujub enne mööda, kui kohale jõuavad vajalikud abivahendid. Seepärast on kõige suurem tõenäosus pudelikirjade leidmiseks ja kättesaamiseks paadisillad ning kaua ankrus olnud laevade taga loksuvad prahihunnikud.
Pudelikirja leides on selline tunne, et korgi alt peaks vähemalt dzˇinn välja kargama. Paraku peab ka selleks valmis olema, et saatjal on olnud küll suur soov kiri teele panna, ilus pudelgi valmis vaadatud, aga mida sinna täpselt kirjutada, seda ei tea. Või siis on kirjutaja eelnevalt oma “ümbriku” tühjendanud ja tema mõtted on sel hetkel sama veiniplekilised kui kirjutuspaber.
Kujutage ette vaest leidjat, kes on veerand tundi ilma igasuguse väärikustundeta kõigi möödakäijate naeruks kõhuli kail aelenud, organiseerinud ämbri ja köie, mille abil pudelit kinni püüda, selle siis välja tõmmanud, löönud pudeli värisevate kätega kildudeks, lootes sealt sama vapustavat seiklust kui “Kapten Granti lastes” kirjeldatud, ning loeb siis vettinud paberilt: “Kill yourself.” (“Tapa end ära.”)
Vanja on leidnud ka Jeesuse poja kutse palverännakule Bosniasse ja Hertsegoviinasse Medjugorjesse. Oleks olnud vähemalt käsitsi kirjutatud, võinuks ju Neitsi Maarja ilmutust vaatama minna, aga kutse oli enne koopiamasinast läbi käinud.
Vanja meelest on tema kollektsiooni kõige ilusama kirjapostitanud algaja kirjanik Catie, kes nimetab end “kuu ja tuule tüdrukuks” ja viskas vette lubaduse oma romaan kirjastusse viia.
Ta kirjutas niiviisi
“Kord elas Pariisis Catie. Sealt ka lugu väiksest tüdrukust nelja tuule vallas.
Ta ei teadnud päris täpselt, kus ta oli omadega. Ta oli kõik usaldanud saatuse hooleks, uskudes, et selle voog toob talle kõik vastused ja laseb end teostada. Catie pere ja sõbrad ei mõistnud, miks tüdruk loobus korralikust tööst... Miks, miks, miks, miks? Isegi kui ta oli neid selleks pikalt ette valmistanud, sest ta on alati hoolinud neist, kes teda armastavad. Juba ammu tahtis Catie endale selle võimaluse kinkida ja nüüd... nüüd on ta üksi, TÄIESTI üksi. Üks tema parimaid sõpru ütles talle aastaid tagasi, et kõik inimesed on nagunii üksi. Täna kumisevad need sõnad tema peas nagu tam-tam enne lahingut.
Kõrini võitlemisest, küllalt üksiolemisest. Soov hüpata koos pudeliga.
Ometi – kirjutades seda kirja, millel on sama suur võimalus leida lugeja kui mõnesse suurde kirjastusse saadetud käsikirjal – tuleb talle üks hullumeelne mõte. Tegelikult pole Catiel olnud kunagi mõtete puudus. Neid on ta peas kogu aeg liiga palju, nagu mooniõisi nisuväljal. Üks lugu, üks romaan, jutustus neljas osas.
Ta lubab seda kirja täna õhtul Seine’i visates töötada oma romaani kallal ja mis peamine: saata see mõnele kirjastajale.
Catie riiulid ägavad kõikvõimalike projektide all, mida pole kunagi kellelegi tutvustatud. On see tagasihoidlikkus, hirm edu ees ... või kartus kaotada?
Kõigele vaatamata on nüüd käes aeg tegutseda. Näidata iseendale, et oled elus.
Võidelda, veel ja veel.
Võidelda enda eest, sest lõpuks pole elu muud kui igapäevased pingutused. Mõned ei pane seda tähelegi, sest nad on rutiini omaks võtnud. Nad on andnud jaa-sõna oma eksistentsi täielikuks imendumiseks ühiskonda, suurde hingede purustusmasinasse. Mõni hing ärkab küpses eas, paljastab end, süüdistab saatuselööke või püüab neid seedida. Teine kasutab seda ära, et proovida oma segipaisatud elu teistmoodi elada.
Tegelikult ei soovi ma, et keegi seda kirja ühel päeval loeks. Nagu lehekülg päevikust, mida ma kunagi ei ole osanud pidada, tühjendavad need read mind vähehaaval koormast, mida on nii raske kanda. Enne arvuti avamist kujutasin selle kirja sisu hoopis teistsugusena. Ma tahtsin anda end juhuslike kohtumiste meelevalda.
Tegelikult ei tea me kunagi, mida laseb välja paista üks kirjutis. Kas pole nii, et sulg on hinge teenistuses, nagu maalikunst, muusika, ükskõik milline kirg? On see absoluutne: kas me võime end petta, valides sõnu nagu pärleid oma lemmikkeesse? Kus on tõde? Miks esitada endale kõiki neid küsimusi ja miks mitte aktsepteerida elu, lihtsalt.”
Järgneb vastusesoov, e-posti aadress ning kuupäev: Pariis, 23. august 2005.
Teine pudelikiri
“Aasta 2005
Tere, minu nimi on Dominique, olen noor pensionär, kes elab Pariisi äärelinnas, vaba, äsja lahutatud. Minu suurimaks unistuseks on tagasi võita õnneaastad, mida ma pole kunagi tundnud.
Kui Sa oled minuvanune blond ja kui tubakahais sunnib Sind sammu tagasi astuma, siis oled Sa selleks kohtumiseks loodud, kui sa Seda soovid! Ma olen valmis kõik jätma ja minema selle inimese juurde, kes võtab mind vastu, mu juuksed on sama valged kui mu nahk, kannan prille, 1m 67 cm, 70 kg, arvan, et olen hell, tähelepanelik ja veidi sentimentaalne mees, just sellepärast valisin pudelikirja saatmise.”
(Edasi tuleb telefoninumber, suudlused ja lahke lubadus kirja vajaduse korral mõnele sobivamale adressaadile näidata. Kui keegi siinkohal tunneb, et see sõnum on printsilt valgel hobusel, andke teada. M.P.)
Kolmas pudelikiri
“Kui Sa selle pudeli leiad, siis tähendab see, et Sa oled jumalatest välja valitud. Ja kuna mina olen jumal, siis võiksime me teineteist leida. Helista mulle, kui sa oled tüdruk. Sinu R...” (Telefoninumber ja loetamatu nimi.)
Neljas pudelikiri
“Armastus ja anarhia, vaba aeg ja jagamine – mõtle selle peale. Juliette.”
Viies pudelikiri
“See on õnneaasta. Nautige seda! Elu on ilus, pruugib seda vaid sellisena näha.”
Kuues pudelikiri
“Carpe diem! Viskame pudeli ja rohkem ei tea midagi. Mis kell on? I love kõiki!”
Seitsmes pudelikiri
“Kallis leidja!
See on pudelikiri. Me oleks väga õnnelikud, kui Te saaksite meile saata lühikese teate, kust Te leidsite selle pudeli. Ehk võiksime Teile jutustada huvitava loo meie Pariisi reisist ja sellest, mis seal juhtus.
Siiralt...” (Okt 2006)
Kaheksas pudelikiri
“Tere!
Te leidsite just ühe erilise kirja, Teie otsustada jääb selle tähtsuse üle. 24. juunist 1981. a alates ilmub püha neitsi väikses külas Medjugorjes, Mostari lähedal Bosnias ja Hertsegoviinas. Ta ilmub selleks, et aidata mind minu erilises missioonis: me soovime Teile teada anda, et elu kõige tähtsam eesmärk on saada Jumala tütreks ja pojaks! Järgige õpetust ja Jeesuse isalikku eeskuju ning ta võtab Teid vastu Igavesse Pühasse Taevalikku Perekonda.” (Jne)
P.S
Vanja pole seni ühelegi kirjale vastanud, aga ta kavatseb peagi saata teate kõigile kümnele kirjutajale ning teha suure kohtumisõhtu. Veel on ta kõrvale pannud ühe suure ja ilusa šampanjapudeli, aga teele läkitab ta selle alles siis, kui on selgusele jõudnud, mida täpselt oma kirjas teada anda.
