Pühkides ema tagumikku
teater Riivatu oti näidend “Püh-kides mu ema tagumikku” jõudis Rakveres lavale pool aastat pärast esietendust teatrimekas Edinburghis! Kombates meie teatripubliku taluvuspiire, on näidendi originaalpealkiri tõlgitud tavapärasuseks “Elame veel!”. Selle optimism sobib ka lavastaja Ain Prosa seniste peredraamade paatosega.
“Masendav, ei ühtegi õnnelikku inimest,” tõrgub näidendi räigust ilmselt vastu võtmast tavateatripublik, kes lähtub loo tasandist. Teatrist läbi imbunud vaatajad kaifivad rohkem seda, kuidas tuntud motiividest on pasjanss seekord kokku laotud. Ja autoril Iain Heggie’l õnnestub pilt lähisuhete tõmbumistest-tõukumistest “ahaa!” värskeks lüüa.
Eluvalede teema on ju draamaklassikute leivanumber. Heggie pakub seda tänapäevasel ekstsentrilisel moel – ropu suuga vanamuti ja homodega.
Enne kui Kath Dereki juurde kolib, tahab ta tutvuda mehe emaga. “Tüdrukud peavad oma väljavalitu tausta uurima,” nagu soovitab teleshows Shinane Schultz (Ricki Lake’i analoog). Hooldekodus vireleva Dereki ema Andrene ainsaks elamisväärseks sidemeks on sõprus homost sanitari Larryga. Luukerena kukub kapist välja Dereki ja Larry ühine minevik.
“Pigimusta komöödia” teravad pöörded lubavad kõiki nelja tegelast hetketi mõista, et siis nende “jäle-
dust” ehmatusega kõrvalt vaadata. Armastuse, oma tõe ja õiguse jahil on igaüks naeruväärne. Ja üksi.
Järjest pedantlikke egosid män-ginud Velvo Väli loob Dereki rolliga mõjuva kvintessentsi – tänapäevaselt heitliku süüdimatu tüübi. Sündinud ülalpeetava Dereki saamatus on kasvanud vihaks hoolitsejate vastu. 25-aastaselt põgenes mees hüvasti jätmata ema (Ines Aru või Marika Vaarik) eest. Elanud kaheksa aastat Larry “räästa all”, pages ta jälle. 40-selt usub ta uude kannapöördesse: ta tahab Kathilt lapsi saada, et “tegija” olla.
Vampe mänginud Ülle Lichtfeldt üllatab blondi prullaka emakiisuna, kes ligimese külge klammerdub. Algul käib Kath Derekile välja oma “ideaalsed nõudmised”, lõpuks on ta nõus naeruväärse piskuga, lohutades end, et “keegi pole täiuslik”. Jaburalt naiivne, aga selle loo kõige elutervem tüüp.
Larryl (Toomas Suuman või Eduard Salmistu) pole vananeva homona tulevikult midagi loota. Nii otsib ta oma elule mõtet minevikust – koos Derekiga elatud kaheksast aastast. Seitse aastat on ta sisutanud oma elu küsimusega, miks see hüvasti jätmata minema kõndis. Larrygi sõnapruuk pärineb Schulzilt: selgeks rääkida; andeks anda; edasi elada.
See, et näitlejad on oma tegelaskujudest nooremad, mahendab näidendi lootusetust. “Vanema” koosseisuga (Aru ja Suuman) lõikab vananemise koledus naturaalsemalt. Vaariku And-rene efektiga mängitud seniilsus mõjub osati kui kiusaka muti eneselõbustamine. Ka Salmistu Larrys on rohkem elumängurit.
Iain Heggie’ show lepitab vaatajat inimsuhete füüsikaseadustega. Mahajätjad ei vabanda. Vabandama jäävad need, keda jäetakse. Inimene tahab “olla asendamatu osa teise elus”. See ei takista teda uskumast, et need, kes tema elu osaks kipuvad, on ta elu ära rikkunud.
Elu tegelikkusele sitases hooldekodupalatis vastandab Prosa ragisevast krapist kostva Armstrongi “Imelise maailma” ja teised maailma soojenda-vad laulud. Lavakujundus osutab omakorda: elu kui kokkupanemata aukudega puzzle.
