Küll aga võtab vana asja üles noor graafik Kristina Norman, kes mullu lõpetas kunstiakadeemia bakalaureuseõppe. Deco galeriis Kadriorus on juba mõnda aega avatud tema esimene isik-näitus “Saladuslik raadio”, mis jutustab populaarteadusliku veste sellest põnevast ajajärgust teaduse ajaloos. Piltidega ja puha. Selle väikse vahega, et tema pildisarja Ļanrinimeks on mockumentary, mis viskab varjatud nalja igasuguste dokumentaalsete tõestuste üle võitluses esmaavastaja aujärje pärast.

Norman on internetist maha joonistanud palju raadio leiutamise ja esmarakendamisega seotud heroilisi pilte sinna juurde kuuluvate seletustega ning avastanud hämmastava ajalise sünkroonsuse ja sündmuste kokkulangevuse Venemaa ja Itaalia teadusajaloos. Paistab, et auhind raadio avastamise eest peaks minema jagamisele, ehkki Nobel anti omal ajal Marconile. Miks nii ja mitte teisiti, on praeguseks juba poliitiline teema nii nagu iga ajalookirjutamise akt. Nobelite ajaloos venelast sees pole, nõukogude kooliõpikutes mainitakse aga Marconit vaid mokaotsast.

Lõhestunud leiutaja

Tegelikult võiks pilahimulise Normani arvates juttu teha hoopis ühe suure senitundmatu esmaavastaja skisofreenilisest lõ-hestumisest venelaseks ja itaallaseks, kes teineteise teadmata leiutasid üksteise võidu raadiot ja viibisid endale aru andmata samade superideede mõjuväljas. Sellest aga ajalugu vaikib ning teaduslikke tõendeid seda sorti tegelikkusest pole. Ometi kubiseb teaduse ajalugu taolistest võiduajamistest, see on suisa kujunenud mingiks tüüp-mustriks suurte avastuste sünnilugudes. See võiks ärgitada elutervet paranoiat kõigi rahvuslike teadusajalugude suhtes, mis kuldavad ainult omaküla poegi ja tütreid. Näitus on avatud 2. oktoobrini.