Nielseni peategelased elavad lähituleviku ärevas maailmas, kus Taani peab toime tulema kultuuride põrkumisest ja sotsiaalsest ebavõrdsusest tekkinud rahutustega. Foto: Scanpix/AFP

Varraku „Moodsa aja” sarjas ilmunud „Euroopa kevad” on Nielseni hääle toonud nüüd ka eesti lugejani. Lähitulevikku käsitlev romaan, kirjaniku kolmas, tekitab kohati kiusatuse võrrelda teda Michel Houellebecqiga. Nielseni peategelased elavad lähituleviku ärevas maailmas, kus Taani peab toime tulema kultuuride põrkumisest ja sotsiaalsest ebavõrdsusest tekkinud rahutustega.

Romaan räägib erinevate tegelaste kaudu vabaduse, lõimumise ja võrdsuse teemadest, aga ka tehnoloogia arengust. Kujutatud lähitulevikus võivad rikkamad eurooplased ja asiaadid enesele lubada elu suletud aladel nagu Lollandi saar (sinna kolivad peategelased), mis ühendab kaunid nostalgiast tulvil ökounistused kõrgtehnoloogia viimaste saavutustega. Kõigi teiste elu möödub aga kohtades, kus turvalisus ei ole alati garanteeritud.

Romaanis kirjeldatakse küll rahutusi ja poliitikute katseid nendega toime tulla, ent loo keskmes on üsna ajatute probleemide käes kannatav perekond. Teadlane Elisabeth, galerist Stig ja nende tütar Emma. Peale nende edukas kunstnik Christian, kelle peamine huvi väljaspool loomingut puudutab naiste kehavõlusid.

Veider tegelaste galerii viib eri kohtadesse. Kohati otseselt galeriisse, mispuhul hakkab romaan looma lisatasandina veidraid seoseid nende peas, kes on lugenud (samuti sel aastal) „Moodsa aja” sarjas ilmunud Siri Hustvedti „Lõõmavat maailma”. Ikka need küsimused, mis üleüldse on kunst, kas see peaks peegeldama ühiskonda ja kuidas või kas teha vahet Suure Kunsti ja lihtlabase blufi vahel. Stig ja Christian esindavad mõlemad iseloomult pigem väikeseid inimesi, kes on rohkem või vähem suutelised trügima suurde kunstimaailma.

Euroopa düstoopiline tulevik

Aju-uurija Elisabeth ja tema anoreksiat põdev tütar leiavad elule sihi enesest mõnevõrra kaugemale vaadates. Kui ema tegeleb päevast päeva tehisintellekti arendamisega (esialgu rõhuga probleemipüstitusel kuidas?, alles oluliselt hiljem küsides: mis saab edasi?), siis tütar asub vabatahtlikuna tööle Mosambiigis, kuhu pärast tuleviku-Taanis toimunud terroriakti rajatakse põgenikelinn. Ohtlikus keskkonnas töötades leiab Emma elule viimaks mingisugusegi sihi, mida omakorda täpsemaks rihtima hakata.

Perekonna ja nendega seotud inimeste loole lisab raamistiku kaugem tulevik. Nielsen pakub valmidena mõjuvaid, samm-sammult üha tragikoomilisemaid pildikesi üliintelligentsetest loomadest. Või õigupoolest loomast ja linnust: koer Jackist ja harakas Wilhelmist, kes filosofeerivad kehaliste ja vaimsete kogemuste seostest ja pea kõigest, mis mahub lõpuks kuhugi elu mõtte kaitsva vihmavarjumõiste alla.

Aga milline on siis maailm? Tõlgendusruumi jagub. Igal juhul on rahutu maailma lahutamatuks osaks poliitikud, kes on võimetud Euroopa ees seisvate küsimustega toime tulema. Nielseni kujutatud maailmas on poliitikutelt lõplikult võetud immigrante puudutav heategija kuvand. See on maailm, kus suur osa moslemikogukondi leiab, et neil peaks olema õigus olla lihtsalt inimesed, mitte kanda igavesti ja vahetpidamata tänuliku lõimuja rolli. Sotsiaalne ebavõrdsus on võimas ja suure purustusjõuga sündmuste käivitaja. Nielsen kujutab lääneeurooplasi, asiaate ja moslemeid kordamööda kui kogukondi, mida ühendavad tugevad sidemed. Kuid ta meenutab indiviide välja joonistades, et ühegi kogukonna puhul pole tegemist amorfse massiga.

„Euroopa kevades” teeb Nielsen seda, mis on heale loojutustamisele omane: ta ei räägi meile, hoolimata loo vormist, tegelikult mitte kaugel ees seisvatest aegadest, inimestest ja olenditest, vaid peegeldab lõppkokkuvõttes ikka meid endid.