Ann Grangeri kaks kriminulli

Nüüd võib sünge leid uurijad uutele jälgedele juhtida. Aga kohe avastatakse veel üks laip ja sugugi mitte aastatetagune. Kas need kaks asja on omavahel seotud? Tundub, et keegi külaelanikest varjab kiivalt nii vanu kui ka uut kuritegu...

--

ESIMENE OSA

Üks

Pubi nimi oli „Karjaajajate Puhkemaja”. Selle lambakarja ja vanaaegses pikksärgis meesfiguuri kujutav luitunud silt kriiksus monotoonselt edasi-tagasi. Kas olid lambad liiga suured või karjus liiga väike – olenes, kuidas vaadata. Guy Morgan heitis sellele ainult ühe pilgu, enne kui võttis seljakoti õlalt, sirutas selga ja ohkas kergendusest. Vastu murenevat kiviseina oli toetatud juba mitu jalgratast. Guy ei olnud esimene lõunapausi pidaja.
Ta polnud täna eriti pikka maad kõndinud, ent halb ilm oli ta jõuvarud ära kurnanud ja ta jalad olid tinarasked. Ninna tungiv tolm oli kuivatanud kurgu ja tekitanud meeletu janu. Süüdi oli sama tuul, mis kõrtsisilti kõigutas. Aprill oli tavaliselt aeg, mil vihamavalingud ja tuulehood vahelduvad päikesepaistega. Aga seekord oli tegemist lõunatuultega, mida kutsutakse Euroopa eri osades erinevate nimedega ja mida siinkandis süüdistatakse mitmesuguste haiguste põhjustamises – väsimusest kuni depressioonini. Cotswoldi küngastele polnud sel üldse asja. See oli kõrbelaps, kes oli üle Vahemere ja Euroopa puhudes võtnud vale suuna ja möllanud nüüd juba kakskümmend neli tundi Inglismaa kohal, kõrbete sõjamehena etteaimamatu ja armutu.
Kõrgel taevas üritasid linnud segavatest hoovustest hoolimata kurssi säilitada. Tuul oli vintsutanud Guyd varahommikust saati, niipea kui ta välja sai. See sasis ta juukseid ja paiskas ebasõbralikult kuiva soojust näkku. Ta lükkas pubiukse lahti, tundes rõõmu väljavaate üle, et on vähemalt tunnikeseks sellest piinajast prii.
Ta leidis ennast pikast madalast ruumist, mis ulatus hoone ühest otsast teise. Selle jagas kaheks krohvsõrestikuga sein, milles oli massiivsete tammepuust tugipostide vahel ava. Guy oletas, et kunagi võis seal olla uks kahe toa vahel. Teisel pool avaust paremat kätt olid ratturid platsi sisse võtnud. Nad istusid väikeste laudade ääres, jõid kahtlase välimusega jooke ja hävitasid kaloririkkaid suupisteid. Guyl polnud midagi ratturite vastu, ent eelistas neid sellistel tihtilugu koosveedetud puhkepeatustel vältida. Nad kihutasid pikaksveninud reas nagu hurdakoerad jahil, tuhisesid tast mööda, ülimalt ebamugavas poosis lenkstangi kohal kummargil. Nende jalgu ja kehasid kattis liibuv Lycrakombinesoon ja nende jalasääred olid läikivalt siledaks raseeritud. Mõnel oli peas nokkmüts, nokk tahapoole keeratud. Oma mõtetes väntasid nad Püreneedes, mitte sellel tolmusel külavaheteel. Guy tunnetas, et nemad vaatavad teda omakorda nagu rasketes saabastes tehnofoobi, 2000-ndal milleeniumiaastal samasugust arhailist jäänukit kui pikksärgis talupoeg kõrtsisildil. Guy vahetas lähima ratturiga peanoogutuse ja tüüris leti juurde. Kõrtsiomanik astus ligi ja ütles sõbralikult: „Terekest!”
„Tere,” vastas Guy. „Pint õlut ja menüü, kui tohib paluda.”
„Ikka tohib.” Kõrtsmik ulatas plastkaaned.
Guy avas kaaned ja luges. Kõrvalises kohas asuva lihtsa maakõrtsi kohta oli menüü üsna rikkalik. Isegi künnimehelõuna uhkeldas brie juustuga.
„Kas teil cheddarit ka on?” küsis Guy.
„Ikka,” ütles kõrtsmik.
„Seda pole kirjas.”
„On küll, vaadake.” Töntsakas nimetissõrm osutas lehekülje allserva, kust Guy luges: valik inglise juustusid.
„Milliseid inglise juustusid teil on?”
„Ainult cheddarit,” ütles peremees ja lisas noomivalt: „Praegu on hooaja algus.”
Guy tellis künnimehelõuna cheddari juustuga ja tellimus hüüti edasi tagaruumi. Peremees tuli leti juurde tagasi. „Matkaja?”
„Jah. Mul on paar päeva puhkust.”
„Kas päris üksi?”
„Kolleeg pidi kaasa tulema, aga oli sunnitud loobuma.”
„Ah soo.” Kõrtsmik prunditas huuli. „Kaugele kavatsete minna?”
„Bamfordi ja sealt rongiga tagasi Londonisse.”
„Ah et Londonisse? Siis peab teil õnne olema.”
Guy ei osanud arvata, mis see peaks tähendama. „Kas rongid ei käi?”
„Käivad küll, kui te juba Bamfordis olete. Aga enne sinna jõudmist võite vihma kaela saada.”
„Terve hommik on kuiv olnud,” püüdis Guy vaielda. „Ainult liiga tuuline.”
„Ilm muutub kiiresti. Walesis juba sajab ja Devonis pidi uputama hakkama. See liigub siiapoole. Telerist nägin.”
„Siis pean ma lihtsalt kiiremini astuma, eks ju?” vastas Guy, pahane pubipidaja ilmse rahulolu üle.
Uks avanes ja sisse astus veel paar jalgratturit. Kõrtsmik asus neid teenindama. Öeldes enne seda Guyle: „Teil peaks ka ratas olema.”
Tagaruumist ilmus nähtavale närimiskummi nätsutav neiu, salatitaldrik käes, ja heitis Guyle natuke kõhkleva ja hindava pilgu.
„Kas künnimees on teile?”
Guy võttis taldriku ja läks kaugemasse nurka, kuhu keegi oli jätnud lauale kõmulehe. Guy asus lõuna, õlle ja skandaalide kallale. Kui ta oli kõige kolmega lõpule jõudnud, langes ajalehele kellegi vari ja Gay tundis lähedal seisva inimese kehasoojust. Ta kõrv tabas häälekat hingamist. Ta vaatas üles.
Laua kõrval seisis ilmselt põletikuliste kurgumandlitega tüdruk, kes vahtis teda ebamugavust tekitava uudishimuliku pilguga. Ta sirutas käe taldriku järele. Tal olid näritud küüned ja parema käe keskmises sõrmes ilutses odav sõrmus. Guy muutus valvsaks. Ta tundis säärast tüüpi.
„Kas olete lõpetanud?” uuris tüdruk.
„Jah, tänan,” vastas Guy.
Tüdruk võttis taldriku, hoidis seda mõlema käega, ent ära minemise asemel jäi ta seisma, otsekui oleks talle juured alla kasvanud.
„Matkaja?”
Guy tahtis kähvata, et kas seda pole siis näha. Ta kinnitas seda nii ükskõikse häälega, kui suutis.
Tüdrukule kaudne vihje ei mõjunud. „Kas täitsa üksi?”
Guy oli juba pubiomanikule seletanud ja tal polnud tahtmist seda sellele pealetükkivale naisolevusele korrata. Ta noogutas põgusalt, andmata küsimusele korralikku vastust, mis oleks hoidnud vestlust üleval.
„Kahju,” ütles tüdruk. „Üksi pole lõbus. Pole kellegagi rääkida. Kus te kavatsete ööbida?”
„Ma ei tea veel,” vastas Guy lõksu vältides.
„Fitzroy Arms Lower Stoveys pakub öömaja,” teatas tüdruk.
„Ma loodan õhtuks Lower Stoveyst kaugemale jõuda.”
„Kahju,” ütles tüdruk. „Ma elan seal.”
Teda päästis pubiomanik, kes oli saanud tellimuse. „Lase kätel käia, Cheryl! Jäta see lobisemine!”
„Võib-olla tahab ta magustoitu tellida,” kaitses Cheryl ennast ja pöördus nurruvalt Guy poole: „Meil on õunapirukat, sidruni­kreemi ja jäätist.”
Guy keeldus. „Mul on aeg edasi minna.”
„Kuidas soovite,” ütles tüdruk ja vantsis köögi poole.
Kõrtsmik tegi asjakohase märkuse: „See tüdruk mõtleb ainult ühe kohaga.” Ta tõmbus uuesti leti taha.
Guy märkas nüüd, kui tühjaks oli pubi jäänud. Ta oli praegu ainus kunde. Ettenägelikud jalgratturid olid tükk aega tagasi teele asunud. Süüdlaslikul moel pilgu kellale heitnud, taipas ta, et ka tema oleks ammu lahkuma pidanud. Ta haaras seljakoti ja astus uksest välja.
Õues oli näha selgeid märke, et pubipidaja ilmaennustus osutub tõeks. Vinge tuul oli vaibunud ja ida poolt lähenes hall pilvemass. Uduvihm looritas juba kaugemaid mäekünkaid. Kehakinnitusest uut jõudu saanud, hakkas Guy astuma, hellitades optimistlikku lootust, et jõuab vihmast ette.
Ta hoidis kakskümmend minutit korralikku tempot, kuigi läks ülesmäge. Siis langesid suured prisked vihmapiisad potsudes tolmusele teele ta jalge ees. Hall pilvelaam olid mõne minutiga üle pealevajuva taeva kihutanud. Guy heitis seljakoti maha, tuhlas selles maakaardi ja vihmakeebi järele. Ta vaatas ringi. Ta polnud jõudnud veel mäetippu, ent isegi siit avanes ümbrusele kaunis vaade. Künkad olid nagu kaltsuvaip, kus vaheldusid erinevad rohelised toonid, sekka elustavat kollast, mida kõike varjutasid nüüd vihmapilved. Lambad ja uted olid kogunenud valgete kobaratena kiviaedade varju. Ka tema silmad otsisid varjualust. Umbes miili või poolteise kaugusel üle põldude oli farm – liiga kaugel. Ta võiks minna tagasi pubisse, kuid Guyle ei meeldinud tuldud teed pidi tagasi minna ja veel vähem tahtis ta näha kõrtsmiku irvitavat nägu. Ära tunnista iial kaotust!
Guy ajas kaardil punktiirjoont pidi näpuga järge, kuhu oli märgitud vana karjatee. Uuest risti-põiki maad läbivast asfaltkattega teedevõrgust eemal, polnud see muud kui kivirada, kuid sirge kui nöör. Räägiti, et selle ehitasid roomlased, kes olid kuulsad teeehitajad, sel ajal kui nende leegionid Britanniat vallutades põhja poole rühkisid. Aga nii kaugele kui kohaliku ajaloo ülestähendused ulatusid, oli seda alati vanaks karjateeks kutsutud. Kunagi oli siin tihe liikumine, seda mööda aeti eluskarja linna tapamajja, talusaadustest tulvil korvidega maarahvas vooris turule, ajades ees lambaid; koormahobuste read vedasid kaugetesse küladesse kaupa või sealt villapalle linna. Siis jäi villatööstus soiku. Paljud turuplatsid kadusid või võtsid uue kuju, kus enam loomadega ei kaubeldud. Karjatee muutus kasutuks. Praegu liikusid sellel Guy-taolised matkajad, jalgratturid, nagu need, keda ta oli pubis kohanud, ja mõnikord ratsanikud.
Vahetevahel – nende kolme liiklejategrupi pahameeleks – sattus mõni mitte just teretulnud mootorratas kõikepõrmustavalt möirates üle küngaste sõitma. Laiemates kohtades oli karjatee laius umbes kümme jalga. Kitsamates mahtus ainult paar jalakäijat kõrvuti.
Guy voltis kaardi lahti. Tuul, mis üritas ikka veel oma vägevust näidata, tegi lugemise võimatuks, ähvardades kaarti käest kiskuda. Guy kükitas ja laotas kaardi maapinnale. Vihmapiisk lartsatas selle keskele, kui ta seda oma pihkudega paigal hoidis. Lower Stovey oli lähim küla, seegi oma kahe miili kaugusel ja teest eemal. Ja pealegi elas seal Cheryl. Guy ei teadnud, mis kell ta töö lõpetab, ent ilmselt oli tal õhtupoolik vaba ja Guy ei tahtnud temaga enam kokku trehvata. Ta mõtles endamisi, millega tüdruk tööl käib ja talle meenus pubi kõrvale pargitud väike motoroller.
Ja pealegi oli olemas ka teine varjupaik. Tõusu harjalt peaks näha olema all laiuv Stovey mets.
Guy voltis kaardi kähku kokku ja toppis tagasi seljakotti. Ta viskas koti õlule, tõmbas vihmakeebi sellele peale ja kapuutsi pähe. Vihm oli muutunud ägedamaks ning peksis torkivalt nägu ja paljaid sääri. Kuhu piisad teele langesid, sealt kerkis tolmu. Aeglaselt segunesid piisad maapinnal üha uutega, kui kuivanud maapind oma janu kustutas. Varsti muutuvad piisad lompideks ja tolm mudaks. Guy lisas sammu.
Jõudnud künkaharjale ja alustanud laskumist eemal maastikul paistva tumeda metsalahmaka poole, kuulis ta kõuemürinat. Nagu lapsena, hakkas ta mõttes numbreid lugema. Üks... kaks... kolm... neli... Silmipimestav välgunool sähvatas äkitselt üle taevavõlvi. Neli miili eemal. Guy tundis põgusalt näol kuumust ja mõtles: pagan võtaks, see on hulga lähemal!
Ta hakkas mäest alla sörkima. Vana tarkus ütles, et äikese ajal ei tohi puu alt varju otsida. Guy lootis, et see kehtib üksiku puu kohta lagedal väljal. Metsas on võimalus, et välk tabab just sinu puud, väga väike.
Mida lähemale ta laanele jõudis, seda tumedama ja läbitungimatuma müürina see paistis. Guy tundis mingit ürgse hirmu sööstu. Metsad olid alati olnud pelutavad paigad, haldjate, nõidade röövlite ja ohtlike metsloomade pärusmaa. Aga mitte praegu, lohutas Guy ennast. Mitte meie päevil, mil me ei usu enam keskaegseid koledusi. Pole haldjaid, pole nõidasid, loodetavasti pole seal ka maanteeröövleid ja...
„Kurat ja põrgu!” hüüatas Guy. „Mis pagan see veel on?”
Metsaservas pikas rohus lamas midagi, mis näis olevat loom. Guy lähenedes ajas see ennast püsti. Alguses arvas Guy, et see on suur koer, kuid selle siluett ei sarnanenud koeraga. Kits? Võimatu. Ei, see oli väike hirv. Guy puhkes kergendusest valjult naerma. Häiritud hirv punus, kõrvad lidus, metsa.
Guy järgnes talle. Puude vahel oli rada, mis osutus vanaks teeks. See osa metsast kuulus metsamajandile, kus kasvatati mände. Rajast mõlemal pool oli rohtunud teeserv ja seejärel sügav kraav enne metsaserva. Guy ronis kraavist üle paremale ja sukeldus pimedusse – ja vihmavarju, mille moodustasid rügement sirgeid puid.
Okkavaip jala all oli pehme ja vetruv. Vaigulõhn õhus oli tugev nagu viiruk pärast missat. Seal oli vaikne, justkui kirikus ilmutust oodates hinge kinni pidades. Hirvest polnud kippu ega kõppu. Guy ei kuulnud teda liikumas. Ta ei kuulnud ka iseenda samme. Ta ei kuulnud midagi peale vihmapiiskade langemise männiokstele.
Puutüvede vahel oli väike rada ja Guy astus masinlikult mööda seda edasi. Rada oli kitsas, mitte inimeste, vaid kitsede tallatud. Erinevalt roomlaste teedest, lookles see käänuliselt, pööras vasakule ümber puu, siis paremale, sundides Guyd sooritama haake, mis sarnanesid rahvatantsuga. Vahetevahel oli kuulda ülal puuokstes sahinat, mida ei tekitanud vihm. Võib-olla metstuvi või rähn. Linnud olid vakka nagu temagi, nad oodates, et vihm läheks üle ja algaks taas tavapärane elutegevus.
Ees oli väike lagendik. Guy läks selle suunas puhtalt uudishimust, et vaadata ainult, mis seal on, tal polnud kavatsust vihma kätte astuda. Lagendiku serval jäi ta seisma.
Ta astus vallile, mis nägi välja nagi mingi kaitseehitis. See laskus üsna sügavale ja selle põhjas vohasid põldmarjad, nõgesed, oblikad, tulikad ning loomade ja lindude väljaheidetega siia kantud seemetest võrsunud noored puuvõsud. Teisel pool alustassi-taolist lohku oli samasugune tõus. Guy mõtles äärmise puuderea all seistes, et see kõik näeb välja nagu looduslik amfiteater. Otsekui vaataks ta mingit etendust. Tahtes teada, mida vall endast õieti kujutab, kaapis ta seda kingakontsaga. Selle väljakaevamine oleks suurem arheoloogiline ettevõtmine. Koju jõudes uurib ta raamatukogus järele. Kas seda paika on kuskil ära märgitud, püstitatud mingeid oletusi.
Vihm andis järele. Uudishimu võitis ohu märjaks saada. Ta hakkas kallakust alla ronima. Siin pidi olema ettevaatlik. Jalgealune oli pude ja ebakindel. Kõverad puujuured tungisid reetlikke lõkse moodustades maapinnast välja. Nõgesed kõrvetasid paljaid sääri. Põldmarjad kriimustasid kaitsetut nahka. Loodus moodustas ta vastu ühisrinde, tõrjus sissetungijat eemale.
Ilmselt oli hirv siit varju otsinud, kuid ta polnud teda märganud. Nüüd hirv kas nägi või haistis Guyd. Loom sööstis ette hoiatamata rohust välja, hüples kallaku vastasservast üles ja kadus puude vahele. Ehmunud Guy – isegi teades, et see on hirv – peatus järsult, libises, kaotas pinna jalge alt ja kukkus.
Ta veeres üha allapoole, püüdes asjatult millestki kinni haarata, põldmarjaväädid ihu rebestamas, kuni jäi lõpuks pidama, kõhuli maas, nägu kõdunevas taimestikus. Maa haises ebameeldivalt seisnud vee järele, mis oli süvendi põhja kogunenud. Guy liigutas end ettevaatlikult, jäsemeid ükshaaval järele kontrollides, kas luud-kondid terved. Kõik tundus olevat korras. Tal oli vedanud, kuigi selg oli vastu seljakotti tagumisest valus.
Ta tõusis püsti ja pöördus, et tee peale tagasi minna. Ja siis nägi ta, et oli kukkumisel rebinud taimkatte ühe loomauru suudmelt, mis nüüd künkanõlval silma paistis. Jäneseuruks liiga suur. Küllap rebase või isegi mägra oma. Guy põlvitas, lükkas mõned oksaraod kõrvale ja piilus sisse. Talle paiskus vastu läppunud õhk. Ta pomises: „Vastik!” ja oli valmis pead tagasi tõmbama, kui ta pilk langes koopasuu läheduses lebavale asjale.