Indrek Hargla "Süvahavva" Kirjastus Varrak

See oli 11. juuli hommikul, kui nende auto keset Värravi alevikku poe ees seisma jäi, ja kui Peep mõne aja pärast poest välja astus, hüüdis ta rõõmsalt: „Plombiir! Ma sain kõige viimased!”. Ta lehvitas jäätiseid nagu jahisaaki ja astus kiirustades auto poole. Ta nägu oli nii süüdimatult rõõmus, et Kristi tahtmatult muigas, kuigi hetk tagasi oli ta autoaknast südamevaluga silmitsenud noore poisi pildiga plakatit, millel seisis kurjaendeline teadaanne: „Kadunud 11-aastane Kevin”. Tartus oli Kristi muidugi uudistest kuulnud, et siinsamas Värravis oli too poiss metsa kaduma jäänud, ent kuidagimoodi oli ta suutnud seda lugu enda mõtetest eemal hoida. Kuid nüüd polnud see enam võimalik. Nüüd oli ta ise siin, Värravis, ja kogu tema pere samuti.

Arno oli vist samuti plakatit märganud, Kristi nägi autopeeglist, et poeg seda üksisilmi vaatas, näol seesama läbitungimatu ilme, nagu oleks ta kusagil mujal – mitte siin, Värravi alevikus, külapoe ees, kraami täis autos, kolimas oma uude kodusse.

Aga siin nad olid, terve nende pere, neli Ambrost sõitmas uue kodu poole, Süvahavva talusse, kus kõik pidi algama uuesti. Kadunud poisi näopildiga plakat oli ainus, mis segas Kristil olla tõeliselt rõõmus ja õnnelik. Pole just lihtne olla õnnelik, kui ümberringi on sünged näod. Külapoe ees konutas kolm õllepudelitega karikatuurset kogu, kes neid vaikides põrnitsesid. Mingi sünguse varjutus oli Värravi aleviku kohal, Kristi tundis seda õhust, ja Arno tundis vist ka.

Kes tunneb ju alati nii palju, mõtles Kristi, rohkem kui teised. Aga ta lehvitas Peebule vastu ja lükkas autoukse valla. Nad ei tohi lastele oma murelikkust kuidagi näidata, ei, mitte täna. Ta teadis, kuidas lastega ümber käia, jumal, ta oli seda ju ülikoolis õppinud.

Kristi oli õpetaja, eesti keele ja kirjanduse õpetaja ning alates sellest sügisest oli ta õpetaja maakoolis. Tema endised kolleegid Tartust olid teda hullumeelseks pidanud – minna sellistel aegadel, maale, õpetajaks! Jumal, alles tuli euro, hinnad tõusevad, koole pannakse kinni, inimesed kolivad maalt minema praegu.

„Aga meie lähme maale,” oli Kristi kindlalt öelnud. „See on meie kõigi ühine otsus.”

Ja kui nad mõne aja pärast mööda looklevat kruusateed suvepäikese all Süvahavva poole vurasid ning Peep lobises, et äkki peaks lambad võtma, siis mõtles Kristi, et kui ühine see otsus siis õieti olnud oli.

Jah, nad vajasid vaheldust, nad vajasid uut algust, nende abielu pärast, Arnika pärast, Arno pärast... kindlasti, jah. See ootamatu pärandus oli asjad lihtsamaks teinud. Linnas oli muutunud umbseks. Nad olid tihti Peebuga arutanud, et on kaotamas juuri, sidet õige eesti eluga, lapsed ei oska enam eesti laule, kõik on nii „multikultuurne”. Isegi koolis oli Kristi tundnud pidevat survet rääkida asjadest mitte nii, nagu nad on, vaid kuidagi teistmoodi. Nad olid Peebuga mõelnud, et ehtne maatöö esivanemate kombel, maa lõhnad ja hääled, et see kõik peaks aitama lastel kasvada tõelisteks eestlasteks.

„Meil on nüüd karjamaad neli ja pool hektarit,” rääkis Peep rooli taga. „Lase loomad ainult hommikul välja ja... Ja siis saab villa pügada, ma mäletan, kuidas vanaema pügas, see on ilgelt naljakas. Teate, kuidas lammas teiste sekka tagasi läheb, paljalt ja määgib haledalt...”

Lapsed vist ei kuulanud teda. Arno vaatas tummalt aknast välja, Arnika oli kõrvaklapid ära võtnud ja kiikas binokliga puude latvadesse.

„Ja liha saab,” jutustas Peep hoogsalt edasi. „Ehtne lambavill ja lambaliha.”

„Sina, Peep, ja viid lamba tapamajja?” katkestas Kristi teda. „Seda tahaks ma küll näha.”

„See ongi see asi, et sa ei kasvata lammast nagu lemmiklooma, eks ole, sa algusest peale tead, et see on lihaks ja rahaks, sul ei ole lambaga üldse sellist sidet nagu koera või kassiga. Just! Ah, meil on karjakoera ka vaja.”

„Meil on internetti vaja,” ütles Arnika äkki ning pistis pea tagaistmelt isa ja ema vahele. Ta oli vist juba tund aega vait olnud. „Terve minu elu on internetis. Niipalju, kui seda veel alles on.”

Peep tahtis midagi teravat vastata, aga Kristi pani talle käe põlve peale. Arnika jaoks oli see elumuutus kõige raskem, nad teadsid seda, ja polnud vaja seda veel raskemaks teha.

„Eks me peame alguses kõik natuke ilma mingi tähtsa asjata hakkama saama,” kohmas siis Peep.

„Meil kõigil algab nüüd uus elu,” ütles Arnika isa häält matkides. See tuli tal alati päris tõetruult välja, nii et isegi Kristi muigas.

„Arnika, see oli meie kõigi ühine otsus,” ütles Peep. Ja jälle mõtles Kristi, et kui ühine see siis ikka oli olnud. Kui sa elad kahetoalises korteris ja suurema peale laenu ei anta ning äkki pärid sa terve kahekorruselise maja – mis siis, et maal –, siis ega sul palju valikut ei ole. Maja maha müüa? Peep ei tahtnud, seda esiteks. Süvahavva talu oli vähemalt ligi sajandi olnud tema suguvõsa omand ja Peebul oli väga raske seda müüki panna. See oleks olnud vastuolus kõige sellega, millesse ta ise uskus ja millest ta unistanud oli. Ning pealegi – kes see ostab? Ootad aasta või kaks, maja hallitab, aed võsastub, hind kukub. Ja see uus algus, mida neil vaja oli – see läheb kogu aeg aina kaugemale. Nii et nad olid hääletanud – Peep ja Kristi olid poolt, Arno ja Arnika ei hääletanud. Arno oli neid lihtsalt tummalt kuulanud ja vajunud siis kuhugi oma mõttemaailma, Arnika sellepärast, et ta teadis väga hästi, et isa ja ema olid tegelikult juba otsuse teinud.

Otsuse, mis muudab tema elu.

„Kotkakaameras on praegu pojad, nädala pärast hakkavad nad lendama,” nähvas Arnika. „Ja kui ma nädal aega võrku ei saa, siis sõbrad arvavad, et ma...”

„Nad arvavad, et sa oled kaheksateist saanud,” katkestas Kristi teda. „Ole nüüd musirull ja ära vaidle.”
Arnika naaldus tagaistmele tagasi ja tõmbas klapid pähe.

Nende auto möödus ühest mahajäetud majast. Kristi pani tähele, et Arno saatis seda pika pilguga ja täpselt sel hetkel, kui maja kurvi taha kadus, Arno võpatas ja pööras pea kiiresti ära.

Kristi ohkas. Arno, Arno, mõtles ta. Kes sa küll oled ja kust sa tuled?

* * *

Kui majad suudaksid rääkida, siis ütleks Süvahavva talu, et ma olen natuke uhke iseloomuga, kena, sõbralik ja hoolitsetud. Pidage mind sellisena, sõbrad, ja siis seisan ka mina teie eest. Umbes sellised mõtted tulid Kristil pähe, kui ta oma elus teist korda Süvahavva talu ees autost välja tuli ja pilgu üle talukoha lasi. Jah, eesti ajal ehitatud, avar kahekorruseline maamaja, eneseteadlik ja väärikas. Peebu suguvõsa, Ambrosed, oli elanud siin väga-väga kaua. Kiviojad olid Ambroste noorem kõrvalharu, aga Kiviojasid enam ei olnud. Viimane Kivioja oli leidnud kurva huku saunas, mille söestunud varemed maalapi nurgas konutasid. Kristi üritas sinnapoole mitte vaadata. Kiviojade asemel kolisid siia majja nüüd Ambrosed tagasi.

Ja Ambrostele meeldis see maja, seda nägi Kristi selgesti. Isegi Arnika, kes autost välja kõõlus ja kavatses midagi sarkastilist öelda, naeratas kergelt. Peep Ambros oli aga juba jõudnud joosta masti juurde ja vinnas trikoloori üles. See oli tema rituaal ja kuulutus kogu maailmale – nüüd elan siin mina, Peep Ambros, eesti mees ja eesti pere ning ma olen õnnelik.

Ja talu vastas neile, selles oli Kristi ka kindel.

Hetk hiljem keeras Peep ukse lahti ning Arnika sööstis esimesena majja. Arno astus üle läve järgmisena, natuke kõhklevalt, aga vähemalt uudishimulikult – niipalju võis tema ilmest lugeda ja see oli hea märk.

„Süvahavva taluke, siit me tuleme,” sosistas Kristi lävel ja vaatas Peebule otsa. Ta ei teadnud, mida ta rohkem nautis – kas seda, et nad kolivad perega oma majja, või seda, et tema mees oli õnnelik.

„Jah,” ühmas Peep. „Siit me tuleme.”

Siis tõmbas Peep Kristit käest ja nad astusid üle läve.