Kopenhaagen Foto: TERJE LEPP

Festivalikülastus oli meil planeeritud koos heade sõprade Mette ja Tommy ning nende sõpradega. Mette ja Tommy elavad keset hiigelsuurt põldu Korsøri ja Frølunde väikelinnade vahel. Maja juurde viib kitsas sissesõidutee, kus kaks autot üksteisest mööda sõitma ei mahu. Ärklikorruse aknast paistab Sjællandi ja Fyni saari ühendav Suure Väina sild Storebæltsbroen, kohalik Golden Gate.

Storebæltsbroen on eriti efektne pimeduses, kui taevas juhtub olema pilvitu. Selgetel öödel peegeldab silla illumineeritud kaar ülal laiuvat Linnuteed. Korsøri tuledekuma siia põldude vahele ei ulatu, taevalaotus on tähetolmuga üle puistatud ja üksnes väga vaikselt kuuldub põllu kaugemast servast liikluse urinat sillale viival maanteel.

Mette oli ostnud hiljuti juuksurisalongi, mille eelmine omanik pensioniikka jõudes ärist tagasi tõmbuda soovis. Enne seda oli Mette sealsamas salongis juuksurina töötanud. Väikefirmade rajamine või ostmine tundub Taanis üsna tavaline olevat – 99 protsendil Taani ettevõtetest on alla saja töötaja.

Tommy töö terasplaate valmistavas tehases jääb tema vaba aja huviprojektide varju. Tal on pidevalt midagi käsil ja mõnikord kipuvad alustatud asjad pooleli jääma, sest uus inspiratsioon on ta oma valdusse võtnud. Lahmakas maamajas elavad peale Mette, Tommy ja nende kahe tütre veel sõbralik retriiver ja pool tosinat kassi. Kasse tuppa ei lubata, sestap jätkub neid õue peal igasse kanti. Õuel tervitavad tulijaid väike aiatraktor ning paar autoromu. Tommyle meeldib romusid putitada. Prioriteet on aga hoopis vana maja renoveerimine, Suur Töö, mis kestab aastaid. Iga kord näitab Tommy uhkusega oma vahepealseid edusamme – hiljuti valmis tal hiigelsuur vannituba aurusauna, mullivanni ja põrandasoojendusega. Pillavalt toreda ruumi aknad avanevad poolmetsikusse aeda maja taga.

Aiaserva on tekkinud vahemereline minikuurort basseini, rannamööbli ja päevavarjudega, millest ei puudu ka kohale veetud valge liiv ja Storebælti rannast ümber istutatud rohttaimed. Kõige uuem projekt on aga sild.

Tommy rajab oma õuele koopiat maja ärklikorruse aknaist paistvast Storebæltsbroenist. Tommy on silla üle uhke. Ta oli kõigepealt sillast unistanud, seda oma mõtteis detailideni kavandanud ja ehitab seda nüüd ihuüksinda. Tõsi küll, kolm meetrit üle maapinna kõrguvad ja ligi tonni kaaluvad betoonpostid said kohale tassitud sõprade abiga. Posti otsa kinnitatud valjuhääldist kostab muusikat ja pimedas valgustavad sillakaari lugematud meetrid jõulutulesid. „Mees, sa oled ikka päris segane!” tavatsevad sõbrad Tommy projekte taanlasliku otsekohesusega tunnustada. „Ei! No ei, küll see on vägev!” Taanlased näitavad vaimustust eitavas sõnastuses. Tommy ei ütle seepeale musta ega valget, vaid võtab tunnustuse õnnelikult naeratades vastu. Ta ei suru oma õhinat ja indu laiemale ringile kuulajatele peale. Niipea aga, kui Martiniga Mette ja Tommy juurde külla jõuame, kaovad mehed tavoti järele haisvasse tööriistakuuri, kus siis nõrkemiseni järjekordse imeviguri või vidina leiutamisest ja valmistamisest räägitakse.

Festivalipäeval ei olnud Tommyl tööriistakuuri jaoks aega. Köögiterrassil oli kohad sisse võtnud väike lõbus seltskond, kes lõõskava keskpäevase päikese käes higistavatest külmadest siidri- ja õllepurkidest festivaliks hoogu võttis. Retriiver oli maja tuulekotta kinni pandud ja uudistas külalisi läbi ukseklaasi. Astusin autouksest välja otse Mette külalislahkesse embusse. Tommy päikesepruun nägu säras nagu kuplita elektripirn. Martin ja Tommy olid sõbrad juba siis, kui nad passi järgi veel poest õlut osta ei tohtinud.

Taani tava järgi tervitasime kõiki laua ümber istujaid ükshaaval kättpidi. Varasematest aegadest olin tuttav kitarrist Peteriga, kes musitseeris bändis, mis väga pühendunult Dire Straitsi kavereid esitas, ja tema abikaasa Susannega.

Umbes tund aega hiljem sõitis kogu seltskond tellitud taksobussis kümmekond kilomeetrit eemal asuva Korsøri linna festivaliplatsile. Plats oli ümbritsetud kõrge taraga, mille servas õitsevad karikakrad end tolmust, mööda trampivatest rahvamassidest ega valjust muusikast häirida ei lasknud.
„This is my life, this is my time, just show me the light and I go there. Give me the wine, bitter and sweet, and a little bit of bread, that’s all I need,” kajas festivalilavalt kaugele üle piirdeaia taani rahvalaulikuks kutsutud ja miljoneid plaate müünud Kim Larseni käre hääl. Uhkustundega peavad Larsenit „enda omaks” eriti kopenhaagenlased, sest muusik on sündinud ja suurema osa oma elust veetnud just selles linnas. Mitmed ta lauludki on Kopenhaagenist inspireeritud. Kahjuks jääb enamik Larseni ja tema Taanis kultusbändi staatuses Gasolini lüürikast maailmale arusaamatuks, sest valdavalt on need laulud kirjutatud taani keeles.

„I don’t want the gold from Xanadu, I think I’ll leave it all to you. Whao-ao-aa, this is my life and I don’t care...” sekundeerisid Kim Larsenile Tommy ja tema onupoeg Bjarne. Tommy imiteeris lauldes ilmekalt Larseni kitarrimängu ning onupoja käe otsas kõikuv kilekott õlle- ja siidripurkidega juhatas sisse ürituse järgmise vaatuse – purgid tuli värava taga ära tühjendada, sest kaasa võetud jooke festivaliplatsile ei lubatud. See ei olnud kellelegi uudiseks, ometi oli väravate taha kogunenud kenake hulk rahvast, kes olid usinalt ametis kaasavõetud alkoholi allaneelamisega. Leidlikult teeserva paigaldatud suurtes prügikorvides kerkisid tühja taara virnad. Väravas seisvad piletikontrolörid jälgisid seda vaatemängu lõbustatult. Päike küpsetas halastamatult ja teepervelt kerkis tolmu, mis peatselt kleepuva kihina jalatseid, riideid ja juukseid kittis.

Valdav enamik festivalikülalistest tundus olevat kuldses keskeas. Ometi tundus, et nad muutusid festivalile jõudes justkui mitu aastakümmet nooremaks. Õhus oli elevust ja ootusärevust, nagu kunagi koolipõlves Tallinnas Nõmme või Kreuksi kultuurimaja ukse taga, kui oldi diskole tuldud.
Plats oli tihedalt täis tekke, klapptoole ja muid esemeid, mille peal kas istuti või pikutati või mille vahel trambiti ja muusikale kaasa huilati. Õlle-, siidri- ja veinikannud tühjenesid kiiresti. „Jah, vein läheb samuti plastkannu,” ütles müüja, nähes mu üllatusest suuri silmi, kui külmkapist võetud pudeli chardonnay’d vilunud liigutusega kaheliitrisesse kanistrisse ümber valas. „Klaas ei ole lubatud.”
Lavalaudadel lõbustas publikut mu külma sõja aegsest lapsepõlvest tuttav Nick Kershaw. Vajusin klapptoolile ja kuhugi kaugele minevikku. Olin 13-aastane. Lesisime koos pinginaaber Kaiega tema Mustamäe kodu põrandal ja kuulasime Sony kassettmakilt Nick Kershaw kauamängivat „The Riddle”. Akna taga sahisesid kaselehed, mille vahelt vilksas supermarketi ABC-8 silt. Hommikuti, enne poe avamist, kogunesid ABC supermarketite ette närvilised järjekorrad. Uste avanedes joosti tormi kõigepealt ostukorvidele, kuuletudes nende kohal manitsevale sildile: „Ilma ostukorvita poodi ei siseneta!”. Seejärel rüseleti konteinerite suunas, milles lebas jaopärast jagatav defitsiit – viinerid, kohukesed või banaanid.

Kaie kodu oli soe ja külalislahke. Minu ema maadles materiaalsete raskuste ja eksistentsiaalsete küsimustega pärast kurnavalt pikaleveninud lahutust mu alkoholi küüsis rabelevast isast. Ma ei meeldinud endale, sest mul ei olnud Lee Cooperi teksaseid, Nike’i tosse ja sugulasi välismaal nagu paljudel mu 7. keskkooli klassikaaslastel. Ma ei kuulunud justkui kuhugi. Kodus ei tahtnud ma olla, seal oli liiga sageli liiga nukker. Kaie oli mu oma tiiva alla võtnud.

„I won’t let the sun go down on me...” laulis Nick Kershaw veerand sajandit hiljem Korsøri väikelinnas Sjællandi saarel ja viikingite järeltulijad laulsid kaasa. Martini tugev ja kindel käsi ümbritses turvaliselt mu õlgu. Teises käes oleva kaameraga plõksis ta fotosid, jäädvustades parasjagu episoodi näost tulipunase ja vabandusi pomiseva Tommyga, kes oli komistanud ja kahele kõrvuti istuvale naisterahvale kogemata Tuborgi pilsnerit sülle kallanud. Tommy nägu higistas, mütsinokk oli kukla taha pööratud. Talle ei meeldinud sel piinlikul momendil tähelepanu keskpunktis olla. Hetk hiljem koondus lähiümbruse huvi aga hoopis meesterahvale, kes kogemata toolist mööda istunud oli ning abitult murul siples nagu selili kukkunud mardikas, kuni naerda hirnuvatel kamraadidel õnnestus ta püsti tirida.
Laval toimus vahetus. Võimsate akordide saatel paiskas Bonnie Tyleri kärisev hääl ilmaruumi küsimuse: „Where are all the good men gone and where are all the gods?” Kaheksakümnendate aastate iidoli juuksed olid endiselt säravblondid ja selg sirge. Ta esituses oli seesama jõud, millega ta paar aastakümmet tagasi diskosaalid ja kontserdiplatsid rõkkama oli pannud. Ainult a e g oli sõrmede vahelt olematuks nõrgunud nagu peotäis peenikest liiva.

Kuhugi mineviku ja oleviku hämarale piirialale ma selleks päevaks jäingi.

„Don’t play your rock’n’roll to me,” plahvatas Smokie solisti hääl läbi suvises kuumuses väreleva õhu. Kes sel ajal veel maas istuma või lebama juhtusid, tõusid püsti. Smokie kõlas Kursøri vabaõhulavalt sama veenvalt, kui kunagi ammu Tallinna ülikooli räämas ühiselamutoas. Too a e g oli kadunud ja eksisteeris üksnes mälestustes. Kas olin tookord osanud nautida seda, mida elu parajasti pakkus? Ma ei suutnud ühtäkki meenutada mitte ühtegi ilusat ega erilist hetke sellest ajast, ometi pidi neid ju olema. Loengutele ja sessidele lisaks oli ses ajas palju muudki – paralleelselt käis elu ülikool koos õppetundide, pettumuste, õnnelike ja õnnetute armumistega. Kuidas sai see kõik nii märkamatult ja nii kiiresti mööduda? Laval elas Smokie solist välja igihaljast kaotusvalu lahkuva Alice’i pärast. „Twenty-four years I’ve been living next door to Alice...” üürgasime meie koos Mette ja Susannega kaelakuti õõtsudes kaasa. Alice’i laulu laulis eesti keeles kuulsaks Tarmo Pihlap, kes jõudis elada vaid neljakümne seitsme aastaseks: „Kõik need aastad reas, mis on elus mööd läin’d kui lootusetult pime olin õnne kõrval käin’d...”

Inimesele on antud võime ja võimalus hetkest rõõmu tunda, end õnnelikuks v a l i d a. Aga rumal inimene ei taipa, et iga uus päev pakub talle uue valikuvõimaluse, milliseid mõtteid mõelda. Kuni avastab, et vahepeal on mitukümmend aastat tuulde lennanud. Aga elu, see on nagu festival, mis ükskord otsa saab. Milleks siis mitte kaasa elada?!