RAAMATUKATKEND: Katri Raik "Minu Narva. Kahe maailma vahel"
Eesti Päevalehe pühapäevane raamatukatkend on raamatust "Minu Narva. Kahe maailma vahel", mille kirjutas Katri Raik.
Narva pole linn, vaid riik, ja siin elab narvakeelne rahvas narvitjane. Eesti võim pelgab neid. Kui mõni kõrge riigiesindaja Narvat väisab, on tunne, et ta toob riigi süles Narva ning võtab lahkudes taas kaasa.
Siin on piirijärjekorrad ning elatusallikaks sala¬kaubana üle toodav suits ja viin. Kunagine toitja Kreenholm on suletud, töötuse määr üks Eesti kõrgemaid ja sissetulek madalamaid.
Aga Narvas on ka valgest betoonist fassaadiga uus kolledžihoone, kuhu on nähtamatute tähtedega kirjutatud EUROOPA. Siin on inimesed, kes pingutavad Narva nimel ja usuvad, et Narval on tulevikku.
Minu unistuste Narva ei ole hääbuv paik Euroopa ääremaal, vaid Euroopa eelpost: uhke ja ilus linn, kus inimesed räägivad mitmes keeles, aga ühes meeles.
"Minu Narva. Kahe maailma vahel"
Katri Raik
Petrone Print
Narva ohtlikkus
„Kas Narvas on ohtlik?” See on üks esimesi küsimusi, mida Eesti külalised Narva tulles küsivad.
Hiljuti tuli meile tööasjus külla Eestis väga tuntud inimene, kes võttis autost kaasa oma kohvri. Ma olin mõnevõrra üllatunud, nähes kõrget naisametnikku sellega oma kabinetti sisenemas. Külaline selgitas, et teil on see parkimisplats niimoodi nurga taga ja jumal teab, mis kõik võib juhtuda. Tegemist oli päikesepaistelise talvepäevaga ja parkimisplats on ajaloolise raekoja taga, seal oli sel hetkel veel vähemalt kümme autot.
Külalise selja taga seisis irvitusele sarnaneva naeratusega minu meeskolleeg. Kui ma pärast oma kolleegi käest küsisin, et nalja teed, miks sa kohvrit ei aidanud kanda, siia vastas ta: „Ise on nii rumal, kandku siis oma kotti ka. Ma ei aidanud nimelt!”
Tõsi, oma Narvat tohime kiruda ja kahtluse alla panna ainult meie ise. Oma linna patriotism kasvab iga Narvas elatud aastaga: lõpuks ei taha me ju keegi nõmedas kohas elada ning siis tulebki omandada kergelt võitlev kaitsepositsioon.
***
Ka mina olen alati rääkinud, et Narva on täiesti ohutu rahulik provintsilinn. Kord jätsid mu külalised oma uhke džiibi ühika õue, ööseks. Ja tagaistmele jäi fotoaparaat. Muidugi oli hommikuks autoaken sisse löödud. Aga ma kardan, et sama oleks juhtunud ka teistes linnades. Küll aga pani eestikeelne kohaliku politseiga asjaajamine nahka kogu järgmise päeva.
Oht ei tarvitse varitseda ainult meie vara, vaid ka meid endid. Oma Narva-elu esimestel päevadel küsisin kohalikult politseiülemalt, kes elas minu naabertrepikojas, et kas Narvas on ohtlik. Tema vastas: „Nu tšto Võ, Katri?” * Hingasin kergendatult ja mõtlesin, et kõik nad seal Tartus, kes ütlesid, et Narvas tohib liikuda ainult autoga, on imelikud. Ühe lahkumiskingina kinkis hea sõber mulle gaasiballooni, mida saaksin enesekaitseks kasutada. Arusaadavalt ei kasutanud ma seda kordagi ja ega ma ei oleks sellega hakkamagi saanud: olen tehnilistes asjades väga koba ja see balloon oli minu jaoks piisavalt tehniline. Viskasin selle hiljem ära. Paar aastat kandsin seda enne käekotis, hea, et ta ise ei avanenud.
Politseiülem küsis mõned päevad hiljem, murekorts otsa ees, et mida ma selle linna turvalisusega ikka mõtlesin. Ma siis vastasin, et tahtsin lihtsalt teada, kas jalgsi on ohutu tööl käia. Jätsin täpsustamata, et minu tööpäevad kestsid siis kella kümne või üheteistkümneni õhtul. Selle küsimuse peale läks tema südamlik nägu naerule ja ta ütles: „Suuri tänavaid pidi on ohutu, majade vahel ei ole.” Seda olen ma pidanud Narvas liikumise põhireegliks, seni täiesti edukalt.
Kahjuks töötab see reegel ka teistpidi. Mõni aasta tagasi tungiti mu naiskolleegile kallale laupäeva hommikul poole üheksa ajal, kui väljas oli üsna valge. See ei juhtunud mitte suurel tänaval, vaid Narva mõttes kesklinna neljakorruseliste majade siseõues. Talle tungis kallale esimese doosi valus narkomaan. Kolleeg ei andnud vabatahtlikult käekotti ära, teda lohistati mööda maad. Tal oli seljas valge jopp. Lõpuks pidi ta käekotist ja rahast loobuma. Marrastuste ja löökide tõttu vajas ta ka arstiabi. Tegemist oli eestlannast eesti keele õpetajaga, kes kõigepealt andis ära oma eesti keele tunnid ja siis pöördus arsti poole. Nii mõnigi oleks tema asemel Narvast lahkunud järgmisel päeval, tema lahkus poolteist aastat hiljem.
Siiski olen ma tänini veendunud, et Narva on naistele põhimõtteliselt ohutu. Kui keegi pimedal tänaval sinu poole pöördub, ei tasu silma vaadata ega suud lahti teha. Eriti ärritavalt võib mõjuda aktsent. Vähemalt võib vestlus siis pikemaks minna. Narva turvalisust kinnitavad isehakanud turvamehed. Narvas on oma hull ja geniaalne kunstnik Gordin. Kahjuks on ta kunagi ammu liialt kõvasti peksa saanud ja tema elus on halvemaid ning paremaid aegu. Parematel ta kontrollib, et tema tuttavate naisterahvastega oleks kõik hästi. Minu hea sõbranna eredamaid Narva-mälestusi on see, kuidas ta näitas ühele jõustruktuuri seltskonnale linna, kõigil laiad õlad ja mustad ülikonnad seljas. Gordin käis kogu aeg 20 meetrit tagapool. Elukutselised politseinikud muutusid pikapeale närviliseks ja kiikasid üle õla. Kunstnik pidas lõpuni vastu ja kinnitas lõpuks: „Kažetsja, prilitšnõje ljudi!”, mis maakeeles tähendab „Näib, et korralikud inimesed!”. Narva elu täpsemal meenutamisel tuli meelde, et on ka juhuseid, kus ööklubi turvamees on tütarlapse koju saatnud, ikka turvalisuse pärast. Ma ei tea, et mujal nii juhtuks.
Samas nalja ei maksa teha. Minu Narva-elu kulgeb rahulikus kesklinnaregioonis. Kui arvestada isehakanud analüütikuna tehtud Narva krimistatistikat, tuleks Pähklimäe üheksakorruseliste majade rajoonist ja Gerassimovi pargist siiski eemale hoida.
***
Meestega on teine lugu. Ma olen siiralt veendunud, et peksa saavad need, kes peksa küsivad. Nii ikka ei ole, et narvakas tuleb narvakale, olgu siis eestlasele või venelasele vastu ja lööb rusikaga näkku. Selleks peavad enne mõlemad, rõhutan mõlemad, olema kõvasti julgust võtnud. Ja neil peab olema mingi selge arusaamatus, olgu see siis naine, rahvus sobib ka. Ega oma sinistest silmaalustest ei taha keegi rääkida. Viimasel ajal saavad tuttavad eesti meesterahvad siniseid silmi siiski rohkem, koguni üks jalaluu on murtud. Aga ma südames ei saa kuidagi täiel määral asuda nende vaesekeste poolele. Sest miks mõned minu sõpradest kunagi peksa ei saa? Ju nad ikka ise ei küsi.
Narva ohtlikkuse legendile lisavad toone Eesti uudised. Tihti on lugu selline, et Maria (56) tappis Valeri (57). Või Oleg (26) pussitas oma venda Vladimirit (23) või sõpra Jurit (34). Tegemist on peretülidega või arusaamatustega sõprade ringis. Piirilinnas on relvad, nii tuli- kui külmrelvad rohkem uhkuse tunnus kui mujal. Ning kange naps loob teoks fooni. Narkootikumivajadus paneb nii varastama kui jõudu tarvitama. Just seda ja ka piiriüleseid gastrollil olijaid peab kartma.
Kui võtta ette Eesti kriminaalstatistika süvaanalüüs, siis selgub, et Pärnus on tapmisi rohkem kui Narvas. Asjatundjad ütlevad ja statistika kinnitab, et kuritegelikkusel ei ole Jõhvis, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas suurt vahet ning Tallinnas Koplis võib olla tugevasti ohtlikum kui Narvas. Meie peades elab edasi legend 1990ndate Narva allilma kangelastest, rahvas mäletab senini nende nimesid.
Siiski on vahest kogunisti kasulik rõhutada Narva ja Ida-Viru ohtlikkust, see võimaldab siinsete õiguskaitseorganite töötajatele taotleda kõrgemat tasu. Arstide ja õpetajate seisukohalt see nüüd küll õiglane ei ole.
Praktilises elus muutub Narva aina enam vene külaks, kus kõik tunnevad kõiki. Taksosse istudes võib öelda vaid ühe sõna domoi! ja taksojuht viibki su turvaliselt koju. Või püüa sa selles linnas üldse kuidagi sekeldustesse sattuda, kui taksojuhtki võib ülekuulamise korraldada. Kaotasin paar aastat tagasi ära korterivõtmed ja otsustasin minna kolledži ühiselamusse ööbima. Äsja oli tööle tulnud uus valvur, kellele pidin alustuseks tõestama, et olen direktor. Dušisabas seisvate üliõpilaste abiga sain hakkama ning mulle pakuti juba voodit nii 4. kui ka 5. korruse toas. Ühe koduse vatiteki pidingi viisakusest kaasa võtma, kui mulle tuba lõpuks eraldati. Veelkordsel käekoti inventuuril leidsin üles ka korterivõtmed. Pärast kogu seda pikka protseduuri tundus kuidagi imelik lahkuda. Vaevlesin võõras voodis hommikuni ja tellisin kell kuus takso. Taksojuht küsis kohe: „Ja kus teie täna öösel olite?” Minu pikk ja põhjalik seletus ei tundunud talle kuigi usutav.
* No mis te ometi (arvate), Katri! (vene k)
