RAAMATUKATKEND: Maimu Berg "Moemaja"
Kirjastuse Petrone Print dokumentaalses „Aja loo“ sarjas ilmunud Maimu Bergi „Moemaja“ räägib 1970.-80. aastate elust Eestis läbi moeajakirjas töötava naise silmade.
Peategelane on keegi Betti Parklai, kes palub oma mälestused Tallinna Moemajast ja selle ajakirjast Siluett Maimu Bergil kirja panna. Raamat algabki nende kahe naise kohtumisega. Põhiosas tõsielulist ainest – Maimu Berg töötas 1975-1991 Silueti toimetajana – segab autor fiktsiooniga. Raamatu tegelaskond, kellest mõnigi on juba legendiks saanud, ja samuti ka loo peategelane Betti Parklai, on äratuntavad vaatamata sellele, et mitte kõik ei esine teoses oma nime all. ** Kirjastus Petrone Print, 2012, 198 lk /////
Riia spordipalee fuajees võistles peldikuhais tol hommikupoolikul Prantsuse parfüümidega, suur halltroostitu ruum oli täis rõõmsalt sagivat ootusärevuses publikut, väljavalituid, kes pääsesid peaproovile, ei pidanud õhtut ootama ega pileti eest maksma ja said sõbrannade ees juba paari tunni pärast praalida Riia Moemaja tuliuute saavutuste tundmisega.
Kõik oli tegelikult äravahetamiseni sarnane sellega, mis Tallinnas samalaadsel sündmusel aset leidis, ainukesena erines päevakangelane, Läti mood kui niisugune. Sellest räägiti Tallinna Moemajas alati kerge põlgusega, sest lätlastel ei olnud eestlaste meelest maitset (nagu ka sakslastel), kõik oli neil üle pakutud, alates rõivamoodidest, kaunistustest, totratest peakatetest, garni- ja furnituuridest ning lõpetades ajakirja Rigas Modes kireva, rahutu ja absoluutselt maitsevaba kujundusega ning igavalt staatiliste fotodega.
Betti kiitis neile juttudele takka, Rigas Modese kujundus oli tõesti harjumatult rahutu nagu ka sakslaste või poolakate ajakirjades. Eestlaste eeskujuks polnud Poola ülepakutus või Saksa maitsetused, vaid elegantselt lihtne, põhjamaine, väljapeetud toonides ja kombinatsioonides Skandinaavia mood. See oli Bettile algusest peale selgeks tehtud ja nii soigus ta oma moejuttudes sageli beežide, mustade, hallide, kreemide ja valgete rõivaste kirjeldamisel põhjamaisest lihtsusest ja väljapeetusest, mis Eesti naistele kõige hingelähedasem olevat.
Lätlaste meelest oli see lihtsalt tuimus ja fantaasia puudumine. Mis rääkida kleitidest, nende mantleidki kaunistasid aplikatsioonid, võimsad auktikandid, fantastilised kraed ja kaelused, kirevad tepingud, erinevate värvide kombinatsioonid, suured värvilised nööbid, kleitidel võisid aga koos esineda satsid, volangid, nöörvoldid ja krooked, täpilised, triibulised ja kirjud kangad, käekotid koosnesid rahututeks mustriteks koostatud naharibadest ja samal põhimõttel olid valmistatud ka kingad.
Riia südalinnas oli paar poodi, kus samalaadseid Läti tooteid müüdi ja Betti ei jätnud neid oma Riias käikudel kunagi külastamata, veelgi enam, ta ostis sealt kudumeid, ehteid, salle ja muid lisandeid, mida ta siis salamahti ükshaaval kandis ja endale külge riputas ning ei juhtunudki midagi hirmsat – kolleegid pigem imetlesid kui taunisid neid ja kehitasid õlgu alles siis, kui Betti tunnistas, kust need pärit.
Muidugi oli selge, et ka lätlaste moedemonstratsiooni tuli suhtuda ülima üleolekuga, armuliku heatahtlikkusega. Lätlastele tuli ettevaatlikult kuid kindlalt näidata, mis moes tegelikult toimub, kuidas elatakse läänes ja missugune on tõeliselt hea maitse.
Paraku polnud seda kodumeeste rõivastusega just kõige lihtsam teha, seepärast otsustasid Sille ja poisid läheneda asjale huumoriga ning kui siis mehelik ja oma pahurusest üle saanud Toivo köögipõlles poodiumil säravalt naeratades ringi trampis ning supipotti pajakinnastega ettevaatlikult endast eemal hoidev Einar tema ümber koperdas ja lõpuks ka sale ja keigarlik Kuuno kenas koduürbis välja ilmus, oli Riia publiku süda sulanud ning Sille venekeelsed seletused mattusid (õnneks) naeru ja käteplaginasse. Saalis istuv Betti, keda Rigas Modese kolleegid lätlaste moekunstnike ja mannekeenide osas valgustasid, tundis kaasmaalaste üle uhkust. Hiljem, õhtul, istusid Tallinna Moemaja omad koos Läti kolleegidega restoranis, kuhu Toivo ilmus suure roosikimbu ja šokolaadikarbiga, vabandades Betti ees oma öises rongis ilmutatud pealetükkivuse pärast.
Lõppkokkuvõttes kujunes õhtu meeldivaks, teised ruttasid hilisõhtul rongile, Betti pidi aga järgmisel õhtul Rigas Modese peole minema.
