RAAMATUKATKEND: Zlatan Ibrahimović, David Lagercrantz "Mina, Zlatan"
Mina, Zlatan
358 lk, kõva köide, sisaldab fotosid
Inglise keelest tõlkinud Virgo Siil
Kirjastus Tänapäev
Ilmub 17. detsembril
Ma ei osanud temast veel eriti midagi arvata. Aga muidugi oli Mourinho juba siis eriline, ma kuulsin temast palju lugusid. Teati, et ta on enesekindel, teeb oma pressikonverentsil komejanti ja ütleb täpselt seda, mida mõtleb. Aga ma ei teadnud temast suurt midagi ja mõtlesin lihtsalt, et võin kihla vedada, et ta on nagu Capello, väga karm juht, ja see sobib mulle. Mulle meeldib selline stiil. Aga ma eksisin vähemalt osaliselt. Mourinho on portugallane ja talle meeldib kõiges kaasa lüüa. Ta juhib mängijaid nagu ei keegi teine. Kuid ka see ei ütle veel midagi.
See mees oli palju õppinud Bobby Robsonilt, kunagiselt Inglise koondise kaptenilt. Robson treenis kunagi meeskonda Sporting Clube de Portugal ja tal oli tõlki vaja ning juhtumisi osutus Mourinho väljavalituks. Mourinho valdas hästi keeli, kuid Robson pani peagi tähele, et see mees oskab ka muid asju. Ta oli kiire taibuga ja temaga oli hea nõu pidada. Ühel heal päeval palus Bobby Robson tal vastasmeeskonna kohta analüüs kirjutada. Mul pole aimugi, mis tulemust ta ootas. Mida üks tõlk ka teab? Kuid ilmnes, et Mourinho analüüs oli esmaklassiline.
Robson oli lihtsalt hämmingus. Siin oli mees, kes polnud kunagi kõrgliigas jalgpalli mänginud, kuid sellele vaatamata koostas ta parima analüüsi, mida see treener kunagi näinud oli. Ta mõtles arvatavasti, et kurat, ma olen vist seda tõlki alahinnanud. Kui Bobby Robson teise klubisse läks, võttis ta selle mehe endaga kaasa ja Mourinho õppis aina juurde, mitte ainult fakte ja taktikat, vaid ka psühholoogiavärki ning viimaks sai temast endast Porto peatreener. See oli 2002. aastal. Ta oli sellal täiesti tundmatu tegelane. Ta oli paljude inimeste silmis endiselt tõlk ja võib-olla oli Porto lihtsalt üks hea Portugali meeskond.
Aga olge nüüd, see polnud mingi suur klubi. Porto jõudis eelmisel aastal liigas keskmike hulka ja Portugali liiga – mis see siis on? Eriti mitte midagi. Keegi ei pööranud eurosarjades Portole tähelepanu, veel vähem Meistrite liigas. Kuid Mourinho tuli klubisse millegi hoopis uuega: põhjalike teadmistega vastasmeeskonna tähtsusetumatestki pisiasjadest ja muidugi ei teadnud ma sellest midagi. Aga hiljem sain selle igal juhul teada. Tol ajal tavatses ta palju rääkida jalgpallimängu konversioonist, kus ühe meeskonna rünnak purustati ja ründajad pidid rünnakurežiimist kaitsele ümber lülituma.
Need sekundid on määrava tähtsusega. Sellistes olukordades võib üksainus ootamatu manööver, üks taktikaline viga otsustavaks osutuda. Mourinho uuris seda põhjalikumalt kui keegi teine ning õpetas oma mängijad kiiresti ja analüüsivalt mõtlema. Porto mängijatest kujunesid selliste hetkede ärakasutamise eksperdid ja kõigi ootuste kiuste võitsid nad mitte ainult Portugali liiga. Nad jõudsid ka Meistrite liigasse ning mängisid selliste meeskondade vastu nagu Manchester United ja Real Madrid – klubidega, kus üksainuke mängija teenis rohkem kui terve Porto meeskond kokku. Kuid sellele vaatamata võitis Mourinho oma meestega Meistrite liiga.
See oli tohutu üllatus ja Mourinhost kujunes maailma kuumim treener. See oli 2004. aastal. Venelasest miljardär Roman Abramovitš ostis Chelsea ja pumpas sellesse palju raha ning tema tähtsaim otsus oli Mourinho ostmine. Aga mis te arvate, kas Mourinho oli Inglismaal teretulnud? Ta oli välismaalane. Portugallane. Paljud snoobid ja ajakirjanikud väljendasid tema suhtes umbusku ja ühel pressikonverentsil ütles ta: “Ma pole mingi suvaline mees. Võitsin Portoga meistriliiga. Ma olen eriline. I am a special one,” ja see viimane lause jäi inimestele meelde.
Aga ta ei olnud kõigest jutumees. Kui ta Chelseasse tuli, polnud klubi viiskümmend aastat kõrgliiga tiitlit võitnud. Koos Mourinhoga võitsid nad aga kaks hooaega järjest. Mourinho oligi eriline ja nüüd pidi ta meile tulema ning tema mainet arvestades ootasin ma temalt kohe algusest peale karmi käitumist. Kuid juba Euroopa meistrivõistluste ajal öeldi mulle, et Mourinho helistab mulle, ja mina mõtlesin, et kas midagi on juhtunud.
Ta tahtis niisama vestelda. Ta tahtis öelda, et talle meeldiks minuga koostööd teha, ootab minuga kohtumist – ei midagi erilist, veel mitte, aga ta rääkis itaalia keeles. Ma ei saanud aru. Mourinho polnud kunagi Itaalia klubi treener olnud. Aga ta rääkis seda keelt minust paremini. Ta oli ülikiiresti, räägiti, et kolme nädalaga keele selgeks õppinud, ja mina ei suutnud temaga sammu pidada. Läksime inglise keelele üle ja juba siis sain aru, et see mees hoolib oma alast. Küsimused, mida tema esitab, on kuidagi teistsugused, ja pärast Hispaania-matši sain talt sõnumi.
Ma saan kogu aeg palju sõnumeid. Aga see oli Mourinholt. “Hästi mängitud,” kirjutas ta ja andis mulle seejärel natuke nõu, ausõna, ma olin jahmunud. Ma polnud midagi sellist varem kogenud. SMS peatreenerilt! Mõelge vaid, olin mänginud Rootsi koondises, millel polnud temaga mingit pistmist. Aga ta tundis selle vastu huvi. Ma vastasin talle ja sain talt veel sõnumeid. See oli nagu – ohsa, Mourinho jälgib mu tegemisi. Tundsin, et mind osatakse hinnata. Võib-olla polegi see tüüp nii karm ja külm.
Loomulikult ma mõistsin, et ta saatis neid sõnumeid tagamõttega. See oli ergutuseks mõeldud. Ta taotles mu poolehoidu. Aga ta hakkas mulle kohe meeldima. Me klappisime. Mõistsime teineteist ja ma sain aru, et see mees teeb palju tööd. Ta pingutab kaks korda rohkem kui kõik teised. Ta mõtleb jalgpallile ööd ja päevad ning analüüsib seda valdkonda hoolikalt. Ma pole kunagi kohanud treenerit, kes tunneks vastasmeeskondi nii hästi nagu tema. Mitte ainult seda tavalist kraami, et vaata, nad mängivad nii või naa, neil on selline või teine taktika, sa pead seda meest silmas pidama. Ta teadis kõike, iga väiksematki pisiasja, kas või kolmanda väravavahi jalanumbrit. Kõike. Saime kõik aru, et see mees teab mis teeb.
Aga temaga kohtumiseni läks veel natuke aega. See juhtus Euroopa meistrivõistluste ja sellele järgnenud hooajaeelse suve ajal, ja ma ei teagi, mida ma olin oodanud. Olin näinud temast palju pilte. Ta on elegantne, enesekindel, aga noh, siiski olin ma üllatunud. Ta oli lühike, kitsaõlgne mees, ta oli jalgpalluritega võrreldes väike.
Kuid panin kohe tähele, et tal on eriline mõju. Ta suutis inimesed oma tahtmisele allutada ja ta võis astuda meeste juurde, kes pidasid end puutumatuks, ja nad paika panna. Ta seisis seal, ulatudes vaevalt nende õlgadeni, ning ei üritanud kuidagi neile pugeda. Ta asus kohe asja kallale ja oli äärmiselt sirgjooneline: nüüdsest teed sa seda nii ja niimoodi. Kujutage ette! Ja kõik võtsid teda kuulda. Nad pingutasid, et tema öeldu täiesti selgeks saada. Mitte et keegi teda kartnud oleks. Nagu öeldud, polnud ta mingi Capello. Ta sõlmis mängijatega isiklikud sidemed oma sõnumite, meilide, pühendumuse ning teadmistega kõigist nende naiste ja lastega toimuvast, ja ta ei karjunud. Sellegipoolest teda kuulati ning kõik said kohe aru, et sellel mehel on kodutöö tehtud. Ta pingutab kõigest väest, et meid ette valmistada. Ta küttis meid enne matše üles. See oli nagu teater, nagu psühholoogiline mäng. Ta näitas videot meie halvast mängust ja ütles: “Vaadake seda! Nii hädine! Lootusetu! Need ei saa ju teie olla. Need on vist teie vennad, teie haledad koopiad,” ja me noogutasime, nõustusime. Meil oli häbi.
“Ma ei taha midagi sellist täna näha!” jätkas ta. Kindlasti mitte, mõtlesime meie, mitte mingil juhul. “Minge väljakule nagu näljased lõvid, nagu sõdalased,” lisas ta ja meie hüüdsime, “Just nii! Kindlasti.”
“Esimeses lahingus teete nii…” jätkas ta. Ta virutas rusikas käega teise käe pihku. “Ja teises lahingus…”
Ta virutas tabloole jalaga ja lennutas selle läbi ruumi, me olime silmini adrenaliini täis ja tormasime välja nagu marutõbised. Selliseid asju toimus kogu aeg, ootamatusi, mis meid käima tõmbasid, ja mulle tundus järjest enam, et see mees annab meeskonna nimel kõik, nii et ma tahtsin kõik ka tema nimel anda. Tal oli selline eripära. Inimesed olid valmis tema nimel kõike tegema. Aga ta ei pidanud ainult kihutuskõnesid. See mees võis su paljalt sõnadega jalust niita, nagu siis, kui ta tuli riietusruumi ja ütles jäise häälega:
“Sinu panus oli täna null, Zlatan. Null. Sa ei saavutanud mitte kui midagi,” ja sellistes olukordades ma ei karjunud vastu.
Ma ei õigustanud ennast – mitte sellepärast, et ma oleksin argpüks või et ma teda üleliia austaks, vaid sellepärast, et ma nõustusin temaga. Ma polnud mitte kui midagi saavutanud ja Mourinhol oli täiesti ükskõik, mida ma olin teinud eile või üleeile. Tänane esinemine oli see, mis luges. Nüüd ja praegu: “Mine platsile ja mängi jalgpalli.”
Mäletan üht matši Atalanta vastu. Järgmisel päeval pidin saama parima võõramaise mängija ning kogu Serie A parima jalgpalluri auhinna, aga poolajaks olime neist 0:2 maas, ma olin mänginud üsna tagasihoidlikult ning Mourinho tuli riietusruumis mu juurde.
“Sa saad siis homme auhinna, mis?”
“Mh? Jah.”
“Tead, mis siis juhtub, kui sulle see auhind kätte antakse?”
“Ee … mis?”
“Sul hakkab häbi. Sa punastad. Sa tead, et sa pole sittagi võitnud. Jalgpallurid ei saa auhindu, kui nad nii jubedalt mängivad. Sa annad selle auhinna oma emale või kellelegi teisele, kes seda rohkem väärib,” ütles ta ja ma mõtlesin, et ma veel näitan talle, küll ta näeb, et ma väärin seda tunnustust, sa vaid oota teise poolajani, ükskõik, kas mul on juba veremaitse suus, ma näitan talle ikkagi. Olen jälle kõigist üle.
Nii oli see kogu aeg. Ta ergutas mind ja pani mu paika. Ta oli meisterlik manipuleerija ja oli vaid üks asi, mis mind tõsiselt häiris: tema näoilme, kui ta me mängu vaatas. Ükskõik mida ma tegin või milliseid väravaid ma lõin, oli ta ilme häirimatu. Ta näol polnud kunagi naeratuse varjugi, ta ei teinud mingeid žeste, mitte midagi. Ta käitus nii nagu midagi ei toimukski, nagu käiks keskväljal mingi staatiline mäng, samas kui ma olin parem kui kunagi varem. Ma tegin lihtsalt vapustavaid asju, aga Mourinho nägu oli nagu sügistaevas.
Näiteks ükskord mängisime Bolognaga ja kahekümne neljandal minutil triblas brasiillane Adriano piki vasemat külge ning jõudis väravajoonele. Ta andis söödu, tugeva löögi, mis lennutas palli liiga madalale, et seda peaga vastu võtta, ja liiga kõrgele, et seda õhust lüüa, ning ma olin karistusalal vastastest ümbritsetud. Aga ma astusin sammu ette ja tegin kannalöögi. See nägi välja nagu karatelöök, virutasin selle otse võrku, nätaki. See oli lihtsalt uskumatu. See valiti hiljem aasta väravaks ja pealtvaatajad hullusid, kargasid püsti, nad kisasid ja plaksutasid, kõik lõid lärmi, isegi Moratti VIP sektsioonis. Kuid mida tegi Mourinho? Ta seisis seal, ülikond seljas, käed külgedel, nägu nagu raidkujul. Mis kuradi mees see on, mõtlesin ma. Kui ta ei reageeri isegi sellisele asjale, mis teda siis üldse käima tõmbaks?
Rääkisin sellest Rui Fariale. Rui on samuti portugallane. Ta on abitreener ja Mourinho parem käsi. Nad on koos klubist klubisse liikunud ja tunnevad teineteist läbi ja lõhki.
“Seleta mulle ühte asja,” ütlesin ma talle.
“Okei, ikka!”
“Ma olen sellel hooajal löönud selliseid väravaid, mida ma isegi ei oska seletada. Ma ei usu, et Mourinho on midagi sellist näinud. Ja ikkagi seisab ta seal nagu mingi raidkuju.”
“Rahune, semu,” ütles Rui. “Selline ta on. Ta ei reageeri nii, nagu meie ülejäänud.”
Võib-olla mitte, mõtlesin ma. Aga ikkagi … proovin ma sel juhul teda kuradit elustada, isegi kui pean selleks ime sooritama.
Kavatsesin ükskõik mil viisil selle mehe hõiskama panna.
/---/
