Raamatusari, mis käsitleb inimkonflikte
Kui “Valges sarjas” olid esiplaanil naistegelased, kes sattusid tihti äärmusliku olukorra või kultuuritausta ohvriks, siis 2004. aastal alguse saanud “Must sari” on pühendatud karmile ja vastikule maailmale. Seni on trükivalgust näinud kaheksa raamatut, mille enamik käsitleb inimkonflikte. Viimati tuli müügile Christophe Rocancourti “Minu elud”.
Mõni neist jääb meile kaugeks – näiteks Kongo lapssõdurite elu ja psüühikat kirjeldav “Ma olin lapssõdur. Vapustav jutustus ühest Aafrika lapsepõlvest” (2006).
Raamatu peategelasel lapssõdur Lucien Badjokol oli piinade ja kannatusaastate järel õnne, ta pöördus Kongo rahvusliku lapssõdurite demobiliseerimise ja adapteerimise büroo kaudu tagasi tsiviilellu.
Geograafiliselt samasse piirkonda kuulub “Põgenemine orjusest. Tõeline lugu kümneaastasest vangipõlvest ja teekonnast vabadusse” (2006), mis kujutab Lõuna-Sudaanis röövitud ja araablaste juurde orjusse viidud nooruki käekäiku. Röövitud sudaanlane pääses vabadusse ja lõpuks koguni Ameerika Ühendriikidesse, seal aga polnud sugugi hõlbus leida sobilikku kooli 21-aastasele inimesele, kel puudus igasugune põhiharidus.
Lähemal on ka mõni maailm, millega me siiski kokku ei puutu. “Natasˇad. Inimkaubandus tänapäeval” (2005) käsitleb ülemaailmset seksitööstust. Igal aastal müüakse sinna paar miljonit inimest, peamiselt naisi ja lapsi. 1990. aastatel sagenes järsult endisest Nõukogude Liidust ja Kesk-Euroopast pärit noorte naiste sattumine seksiorjusse. Seda esines ka Kosovos ja Bosnias, kus “teenust” ostsid tihti kodunt kaugele saadetud rahuvalvajad. Esimene inimkaubanduse laine tuli 1970. aastatel Kagu-Aasiast ja tõi kaasa eeskätt tailannad ja filipiinlannad. Teine laine hakkas liikuma 1980-ndatel koos Aafrika, eeskätt Ghana ja Nigeeria naistega. Kolmas laine tõi esile Ladina-Ameerika: Colombia, Brasiilia ja Dominikaani naised. “Natasˇad” uurib just viimast, 1990. aastate naistemüügilainet, kus Ida- ja Kesk-Euroopa tütarlastest said “etturid üha hoogustuvas raha-, himu- ja seksiäris” (lk 21). Ida- ja Kesk-Euroopa inimkaubanduse levik on vapustav. Alles kümmekond aastat tagasi polnud neid naisi maailmale sama hästi kui olemaski ja nüüd moodustab nende osakaal seksiärist üle 25 protsendi.
“Küsimusi ei esitata” (2006) keskendub taas naiste elule. Tõsi, võrreldes eelneva raamatuga, jääb naiste hulk väikeseks ja erinevaks ka saatused. Tegemist on katsega avada Itaalia ja Ameerika Ühendriikide maffianaiste elu. Ühed neist on sündinud juba maffiaperekondades ja määratlenud end isa rõhuva mõju kaudu. Teisi maffia tõmbab, ehkki nad erinevad mafioosode abikaasade karikatuurselt värvikatest portreedest. Maffianaised ja ka maffiatütred on niisama hästi kui nähtamatud: nad ei osale organiseeritud kuritegevuses, neid näeb haruharva kohtuistungitel, politsei jaoks on nad hästi ära õppinud vastuse küsimusele, kus on nende mees ja millal ta koju tuleb. Abikaasa kuritegevusest ei tea nad midagi. Aga nad jäävad naisteks: maffiapealiku Bill (Joe) Bonnano abikaasa Rosalie tundis “mõru rahuldust”, saades vana-aastaõhtul teada, et mitmekuise redutamise järel võeti tema mees kinni. “Peale selle, et ma teadsin, kus mu mees on, teadsin kordki elus ka seda, mida ta teeb pühadeööl ja uuel aastal” (lk 12).
Looduse tasakaal
Frank Westermani “Inimhingede insenerid” (2006) kujutab inimese konflikti loodusega. 1930. aastate NSV Liidus rajasid entusiastlikud viisaastaku elluviijad Kaspia mere idakaldale suure tehasekompleksi mineraalsoolade tootmiseks. Tehase rajamisest kirjutas Konstantin Paustkovski kangelasromaani “Kara Bogazi laht” (1932). 1990. aastatel pani hollandlane Westerman tähele, et hilisematel NSV Liidu kaartidel polnud Kara Bogazi lahte üldse olemaski. Isegi usaldusväärne Timesi maailmaatlas andis lahe kontuurid vaid punktiiriga, just nagu kõhelnuks, kas seal on maismaa või järv. Nii võttiski Westerman ette retke Paustkovski romaani radadele. Tulemuseks on mitmetasandiline kirjeldus, kus põimuvad 1930. ja 1990. aastad, Nõukogude võim ja inimesed. Looduse tasakaalu muutmine alandas Kaspia mere veetaset, selle ioonitasakaal muutus ja kristalliseerumisel ei saadud enam väärtuslikku naatriumsulfaati, sadam jäi kuivale ja leiukohad suleti – võib öelda, et loodus tõmbus kokku. Arreteeriti ehitajaid ja keemikuid, kes asjas “süüdi”, tugevnes tsensuur ja vaikisid kirjanikud, nii tõmbus kokku ka inimlik sfäär. Hävitati loodust ja 1939. aastal ka 24,2 miljonit NSV Liidus põlu alla sattunud kirjanike raamatut. 1990. aastatel aga taheti kõike varjata või unustada. Westerman juhib tähelepanu vajadusele möödanikku teada ja sellest õppida.
