Ragnar Siil: elus on igal asjal ka majanduslik külg
— Sain just meie kohtumise päeva hommikul esimese e-kirja loomemajanduse infolistist, mis on sinu algatatud ettevõtmine. Mille kohta täpselt hakkab see list infot edastama?
— Loomemajandust pole võimalik ainult ministeeriumist juhtida ja ainult mina või ministeerium ei saa olla kogu info keskus, sest loomemajandust tehakse meie ümber iga jumala päev, kuid maikuus Kumus korraldatud loomemajanduse konverentsil selgus, et ei teata isegi, mida ministeerium selles vallas teeb: rahastamisvõimalustest, konkurssidest jne. Võib-olla on nimetus “loomemajanduse infolist” vale, võib-olla on see pigem “ministeeriumi infolist” – see on esimene pisike samm. Me saame anda rahvale teada, mida meie teeme, ja seda on päris palju: kõiksugused uuringud käivad meie kaudu, analüüsid, rahastamisotsused, loomemajanduse toetamine struktuurirahast jne. Mis kasu on tööst, kui keegi sellest ei tea? Niisugune väikene samm – äkki aitab.
— Nüüd on sellest juba veidi räägitud ka, aga alustaks siiski algusest. Mis asi on loomemajandus?
— Dokumendid ütlevad, et loomemajandus on majanduse see sfäär, mis põhineb intellektuaalsel omandil ja kollektiivsel või individuaalsel loovusel. Seejärel loetletakse 11 valdkonda…
— …arhitektuur, disain, muuseumid…
— Täpselt, täpselt. Mind ei ole selline määratlus aidanud, aga ei tea, äkki kedagi teist on. Tegelikult on loomemajandus… no olgem ausad, loomemajandus on asi, millesse nii mõnigi on väga kriitiliselt suhtunud… Mina sain oma loomemajanduse infolisti kaudu äärmiselt suure üllatuse osaliseks – umbes 200 inimese ja organisatsiooni kohta, kes avaldasid soovi listiga liituda, tuli umbes 30 kirja, kus tänati, kiideti, sooviti edu, anti häid mõtteid, öeldi, et seda oli juba ammu vaja, miks seda enne ei tehtud, see on nii hea. Üks kiri koosnes standardvarustusest: seal, kus on looming, ei saa olla majandust; kus on majandus, seal pole loomingut; kuidas te saate neid kokku panna? See võrdub samaga, kui öeldakse, et kultuur on kõik, mida inimene teeb ehk ka kuritegevus on kultuur, ja ma ei taha kurjategija olla, kui ma olen kultuuriinimene jne. Mina pean seda nonsensiks, aga noh…
— Kuidas sa vastad neile, kes ütlevad, et majandus ja kultuur ei käi kokku?
Igal asjal meie elus on majanduslik aspekt – olgu see, mis teeme kodus, või see, mis teeme tööl, olgu see looming või haridus. Neil on palju külgi, üks neist on majandus. Perekonnal kui institutsioonil on kümme eri külge alates kultuurilisest, sotsiaalsest, poliitilisest, ja üks on majandus. Kui pianist mängib klaveril, on see kultuuriline, sotsiaalne, hariduslik, mis tahes tegevus, aga siiski ka majanduslik. Loovmajanduse termin viitab sellele küljele. Loovmajandus jaotatakse omakorda kaheks: äriline ja mitteäriline. Keegi ei eeldagi, et muuseum kui loomemajanduse valdkonda kuuluv institutsioon oleks äriline – tal on oma rollid. Reklaam on äriline, arhitektuur on äriline.
— Kas hirm, et etenduse või kunstinäituse väärtust hinnatakse publiku arvu järgi, on siis põhjendamatu?
— Ministeerium nii ei hinda. Ma ei tea, kes hindab. Äkki keegi hindab? Raha antakse teistel alustel. Samas peaks iga teatri eesmärk olema ka olla avatud ja kutsuda publikut. Me kõik saame loomulikult aru, et kvaliteetne ei tähenda alati populaarset ja hea ei tähenda alati massi. Paljudes valdkondades on loomemajandus üksnes kirjeldav, ja jääbki kirjeldavaks. Võtame näiteks raamatukogu – see kannab Eestis kohaliku elu keskusena äärmiselt olulist rolli, ta pakub palju teenuseid: kohalik infokeskus, ajalehtede lugemise koht, avalik internetipunkt jne. Raamatukogu on pisikeste kohtade kogukonnakeskus, üks oluline vahend selleks, et elu seal ei hääbuks. Kas sellel ei ole majanduslikku külge? Sellel, et kõik inimesed ei tule suurtesse linnadesse ja elu jääb kestma ka maal? Kas see ei ole siis loomemajandus? Loomulikult on. See ei tähenda, et me paneme raamatukogu kinni, kui seal ei käi piisavalt lugejaid.
— Kust jõudis Eestisse termin loomemajandus? Kes on selle sissetooja?
— Mina ei julgeks seda kellelegi omistada. Ma tean, et siin on oluline roll Briti Nõukogul. Inglismaal on sellega tegeletud juba 1980. aastatest. Eestis on mõiste teinud läbi tohutu metamorfoosi, juba nimetusedki on erisugused: kultuuritööstus, loomemajandus, loovtööstus jne. Euroopas ja kogu maailmas kasutab iga riik ise nimetust, kahjuks on neil ka eri sisu. Lahknevusi on selleski, kes mida loomemajanduseks peab. Legendaarne näide – Eestis on kaardistuse järgi loomemajanduse maht kolm protsenti ja Inglismaal kaheksa protsenti kogumajandusest. Kas vahe on olemas? Vahe on suur! Inglased võrdlevad loomemajanduse osa ehituse osaga, masinaehitus jääb loomemajandusele alla. Fantastiline! Eestis on pisike kolm protsenti. Inglismaal võeti arvesse kultuuriturism, Eestis ei võetud. Eestis on turismi osakaal oma seitse protsenti… Kui suure osa moodustab sellest kultuuriturism? Kui lisame paar protsenti juurde, saame kolmest kuue – hoopis teine arv. Kõik on tõlgendamise küsimus. Sellepärast ootame praegu väga Euroopa Liidu kaardistust, mis peaks selle aasta lõpuks valmis saama. Meie jaoks tähendab see esimest korda võimalust arve võrrelda. Me ei oota, et kõik nüüd äkki mõistetes kokku lepivad – igal riigil on omad eelistused. Aga inglased on nüüd ka oma terminit muutnud, nad räägivad juba kümmekond aastat mõistest “creative industries”. Võiksime selle julmalt tõlkida “loovtööstuseks”, kuigi eesti keele instituut soovitab sõna “loomemajandus”. Esiteks on tööstus iseenesest selline…
— …paha kõlaga sõna…
Jah, kummaline. Võib-olla industry on parem, fashion industry võib-olla sobib.
— Kas küsimus on ainult sõnavalikus?
— Ei. Inglismaal peetakse nimetuse creative industries all silmas kümmet kuni kahtteist loomemajanduse ettevõtluse valdkonda. Tulin äsja seminarilt Leedust, kus räägiti uutest sammudest. Ausalt öeldes ma arvan, et seal on poliitikud ja inimesed väsinud: kui kaua saab olla üks asi uus ja innovaatiline? Nüüd on hakatud vaatama neid tööstusharusid laiemas seoses kogumajandusega ja võetud kasutusele nimetus creative economy ning valitsus koostab programmi creative economy program.
Asi pole vaid sõnade valikus, vaid ka sisus. Eesti on loomemajandust algusest peale laiemas kontekstis näinud. Mida tähendab loomemajandus laiemalt? Creative economy näitab ära seosed, kuidas traditsiooniline tööstus ja majandus saab loomevaldkondadelt kasu ja toetust. Loomeettevõtlus üldse, looming ja kultuur mängivad tähtsat rolli riigi imago kujundamisel, turismis jne.
— Ka kultuuriministri suust oleme kuulnud, et loomemajandus kätkeb endas suurt potentsiaali. Ehk räägiksid lähemalt, milles see potentsiaal seisneb?
— Mina olen arvatavasti Eestis ainus inimene, kelle tööjuhendis on kirjas loomemajandusega tegelemine. Mina ei tea salarohtu. Mina ei tea, mida on võimalik lubada. Mõnes mõttes pole loomemajandus mitte midagi uut, vaid see on vanast asjast uute sõnadega rääkimine – me mõtestame vanu asju natuke teistmoodi. Konkreetseid samme on väga raske teha, et oleks kohe näha mingit muutust, et kõigi elu oleks kohe parem.
— Kes peaksid neid muutusi siis kõige innukamalt ootama? Kultuuritöötajad või ettevõtjad, kes saavad loomeinimeste ideid oma kasuks rakendada ja oma toodetele nendega lisaväärtust külge pookida?
— Kõik! Kõigepealt creative industries ise – loomeettevõtted. On selge, et Eestis ei ole nad oma võimete tipul, nad on sellest väga kaugel. Miks? Esiteks pole nad esmatähtsad olnud, neid ei ole toetatud nende aastate jooksul, kui kõik teised valdkonnad said raha kas või Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu. Loomeettevõtted pole kunagi olnud tavaettevõtetega võrdväärsed. Viis aastat tagasi oli väga raske raha saada, kui sa just ei pannud kokku triikraudu või ei müünud mobiiltelefone. Nad on teistest maha jäänud. Teiseks – õppekavad on veel suhteliselt ühekülgsed. On hakatud koolitama kultuurikorraldajaid, kuid tegelikult on vaja kahe valdkonna suuremat integratsiooni, s.o õpetada majandusinimestele loovusaineid ja – veelgi olulisem – anda loovatele inimestele majanduse aluseid.
— Kas kõik loomeinimesed peaksid olema majandusega kursis?
— Võiksid olla! Ma arvan, et iga inimene võiks olla majandusega kursis. Kui näeme, kui hästi… või, noh, suhteliselt hästi… saavad endaga hakkama kultuuritegelased Lääne-Euroopas, siis on meil arenguruumi.
— Kas kultuuritöötaja peaks suunduma turu järgi?
— See on väga peenike piir. Mõni kultuuriinimene ütleb… paljud kultuuriinimesed ütlevad, et nende töö on teha kultuuri ja kunsti ning keegi teine peab selle eest maksma. See ei ole majanduslikus mõttes väga jätkusuutlik. Kõik sõltub valdkonnast, kuskilt jookseb piir. Ma arvan, et noored disainerid, moeloojad, kunstnikud-graafikud – miks nad ei tohiks taibata majandusasju? Miks see ei peaks olema osa haridusest, kuidas ennast müüa, kuidas turustada? Äri tegemise alused, majanduse alused.
— Kas selline mõtteviis ei tee kultuurist lihtsalt meelelahutuslikku toodet?
— Ma olen nõus, et terminitega tuleb olla väga ettevaatlik. Me räägime kultuuri tarbimisest ja kultuuritootest, me räägime loomemajanduse inkubatsioonist ning me räägime loovtööstusest ja loomemajandusest – need on hästi keerulised sõnad sellepärast, et meie teadvuses ei sobi nad kokku. Aga ma ei ole nõus lihtsustatud väitega, et kultuuriinimese roll on teha ainult kultuuri. Keegi peab seda müüma, keegi peab seda elus hoidma, keegi peab selle jätkusuutlikkuse tagama.
Kunst on kunst iseenesest, ma olen nõus, aga ühe disainitud toote tõeline väärtus ja kasu ühiskonnale (disain on ju ühiskonna paremaks tegemiseks) avaldub ainult siis, kui see läheb tootmisesse.
— Aga kuidas on lood näiteks kujutava kunstiga?
— Kujutav kunst… (pikk vaikus.) Ma küll ei usu, et oleks kunstnikke, kes ei tahaks osata oma loovuse või intellekti najal paremini ära elada.
— Kas see – oma loovuse najal kõige paremini ära elamine – peakski olema kunstnike eesmärk?
— Ei peaks! Ma ei arva, et peaks! Kindlasti ei peaks! Siin tulebki mängu creative economy, see, et kujutav kunstnik oleks rohkem kaasatud majandusse ja kogu ühiskonna parandamisse. Alustame kas või lihtsatest asjadest – turism on lihtsaltmõistetav. Eestis käibivaid arengukavu lugedes jääb mulje, et turism on tee busside, WC-de ja eurohotellide vahel. Jah, see on oluline, et oleks buss, mis viib turisti siledal teel puhtasse euro-WC-sse, aga inimene ei tule siia sellepärast! Miks ta siia tuleb? Kui vaatame seda kultuuriturismi aspektist, mis on samuti loomemajanduse osa, siis peitub siin tohutu võimalus.
Veel üks oluline asi on loominguline koht, inglise keeles creative place. See on see, kui loomemajandus muudab koha (regioon, linn, kvartal vm) tõmbekeskuseks. Loovinimestel on omadus muuta kohad elujõuliseks, anda kohtadele uus hingamine.
Palju on räägitud Tallinna kultuuritehasest või kultuurikatlast. See on koht Tallinna kesklinnas, vanalinna müüri ääres, aga see on praegu kinni, linlasele suletud. Kultuuritehaste või -inkubaatorite või -katelde omapära on see, et kui tavaettevõtluse inkubaatoris toodetakse, siis kultuuriinkubaatoris elatakse, toodetakse ja tarbitakse. See koht ei aita mitte ainult neid, kes seal on. See pole ainult ruum ja arvuti. Loomemajanduse seisukohast peaks seal kindlasti olema võimalus küsida äri- ja õigusnõu: kuidas projekti kirjutada, kuidas saaks tarbijaabi jne. Loomeinimene ja ärikonsultant räägivad eri keeltes ja neile on vaja tõlki. Kui me paneme kultuuritehasele sellised teenused juurde, tõstame me esiteks loomeettevõtluse konkurentsivõimet, teiseks saame linnaruumi äärmiselt olulise koha, kus kultuuri nautida, esineda jne – see kõik on loomemajandus.
Aga ma tahaks öelda, et küsimused – kas kultuur on produkt? ja kas see saab olla eesmärk? – tulenevad sellest, et sa räägid praegu kultuuriministeeriumi inimesega, aga tegelikult on loomemajandust võimalik arendada ainult kultuuri- ja majandusministeeriumi koostöös. Praegu on see küll kultuuriministeeriumi vedada, aga enamik läbirääkimisi peetakse majandusministeeriumi kaudu. Kui mõtleksime sama teema peale majandusministeeriumi silmade läbi, kes tegeleb raske-, kerge- ja piimatööstusega, siis me jõuaksime ilmselt järeldusele, et vaat, kui rumal – siin on täiesti kasutamata ja arendamata potentsiaal. Kunstiinimesed plaksutaksid käsi sellisel juhul, kui me pakuksime FIE-st loomeettevõtjale ka mingit programmi või kui loomeettevõtja saaks nõu, kuidas äriplaani kirjutada, oma ateljee püsti panna jne. See on see, mida me tahame! Et neil oleks see nõu, loodetavasti tasuta nõu, ja selline nõu, millest nad aru saaksid.
Just see, et sellega tegeleb praegu kultuuriministeerium, teeb asja keerulisemaks – küsitakse, kuidas saab kultuuriministeerium sellist sõnavara kasutada.
