Raha pärast kirjutatud loo film kujutas ajastut
Pärast mitte just väga õnnestunud esietendust Endla teatris lavastas autor tüki ise oma koduses Tallinna Linnateatris ja draamatekst äratas tähelepanu. Miks ei peaks paljude välismaiste teatrilavade jaoks kõlblik lugu kõlbama kodumaisele kinolinale?
„Eks see oli algajale näitekirjanikule piisavalt meelitav, et keegi tahtis sinu näidendist filmi teha, palju polnud vaja ära rääkida,” meenutab autor Tätte filmi saamislugu.
Erinevalt materjali valikust ei käinud filmi tööprotsess kuigi loomulikult. Võtteid rahastanud Eesti filmi sihtasutus ja kultuurkapital andsid raha mahus, mis eeldanuks lühifilmi tegemist. Ka 12 võttepäeva on rohkem lühifilmi kui pika mängufilmi töömaht. Kuid film tuli üle tunni aja pikk, nii et seda sai eraldi seansina näidata. Eesti filmi lähiajalugu tunneb teistki samasugust juhtumit: ka „Jan Uuspõld läheb Tartusse” läks käiku lühifilmina, kuid linastati pikana.
Linnateatris sündmuseks saanud „Ristumine peateega” mängis ka filmitegemise taustal kaasa, mis on loomulik, sest seda päris ignoreerida oli võimatu. „Linnateatri lavastus meeldis mulle väga, kuna lavastasin just sellise teatritüki, millist ise oleksin tahtnud laval näha. Ja mõistsime näitlejatega üksteist superhästi,” räägib Tätte. „Filmiga oli jälle nii, et kui kuulsin, et 2,5-tunnisest teatritükist saab 50-minutine film, siis olin üsna pettunud. Aga Arko leidis mingi stiili, et see asi enam-vähem arusaadavaks teha. Eks filmis ole minu jaoks vähe õhku, aga muidu päris tore.”
Teatrilavastusest tulid filmi ka kaks peaosalist: autor Rolandi rollis ja Piret Kalda Laurana. Tõnu Oja igati õnnestunud Osvaldi asemel aga võeti filmi Andrus Vaarik. „Tahtsin väga, et filmis mängiksid nn minu näitlejad, aga Arko oli kõigutamatu ja tegelikult tunnen siiani süümepiinu, et alla andsin,” meenutab Tätte tehtud valikut. „Vaarik oli muidugi väga hea, aga ikkagi tunnen, et tegin midagi valesti.”
1990-ndate inimesed
Oki film on iseseisev ja midagi enamat kui ülesvõetud teatrilavastus. Asi pole siiski näitlejate valikus. Alguse autosõidu teekonnafilmile omane liikuvus püsib läbi kogu filmi. Kaadrinurgast paistev loodus on loo arvestatav tegelane – tänu Moskvast laenatud operaatori Dmitri Jermakovi pingutustele. Operaator jäi aga jänni dialoogi edastamisega: aja- ja keeleressurssi jäi napiks.
Tätte „Ristumise peateega” moto oli „Ma kirjutasin selle raha pärast”, milles on ajaliselt täpne sisu. „Ristumine peateega” võtab kokku 1990-ndate eestlaste raha ja materiaalsete väärtuste poole rühkimise. Selle poolest on Oki filmil tugev lisaväärtus: kaadritesse on püütud ühiskond ja aeg ning teos elab edasi ka ajastu dokumendina. Pealetulev põlvkond saab nüüd otsustada, millised olid 1990-ndate lõpu inimesed.
Kristjan Mändmaa: eristuv filmiplakat on väärtus
Teie filmiplakat on ebaharilikult lakooniline. Mis ideed taga ajasite?
Olin plakatit tehes hiljuti lõpetanud kunstiakadeemia, olin noor disainer ja tahtsin ikka midagi teistmoodi teha.
Olgugi et film tegeleb muu hulgas teemadega nagu usk ja moraal, siis meie kala ei olnud mõeldud kristliku sümbolina (kristlikul ühe joonega tõmmatud kalal on saba otsast lahti ning sellel pole silma). „Ristumise peateega” plakatil lähtub kala lihtne esteetika liiklusmärgi ideest. Plakatit peaks saama vaadata ka püsti keeratuna.
Plakatil ei kutsu filmi vaatama ühegi staari nägu. Kuidas turundusosakond sellise lahenduse läbi lasi?
Mingit turundusosakonda polnudki. Oli Arko Okk, kes seda filmi tegi ja rahastuse leidis. Ja mida tollal turundusest üldse teati? Seda võib öelda üldse Eesti reklaami algusaegade kohta: inimesed ei aimanudki, et nii „ei tohi teha”.
Samas on eristumine muidugi omaette kvaliteet. Kui teha üksnes valemi järgi, on tulemused äravahetamiseni sarnased.
Kas „Ristumise peateega” plakat oli lihtsalt üks tellimustöö või haakusite ka isiklikult filmiga?
Film oli mulle väga sümpaatne. Mitte et ma vastasel juhul tööst loobunud oleksin, aga see lugu oli minu meelest tõeliselt hea. Arkot teadsin juba varasemast ajast, ja küllap ta mult selle kujunduse tutvuse poolest tellis.
Film on edukalt linastunud festivalidel Stockholmis, Hongkongis, Montevideos, Moskvas, Riias, Tromsøs ja mujal.
Filmivõtted kestsid kümme päeva 1998. aasta juulis Pärnumaal Kanakülas Ilvese talus ja kaks päeva maanteel Rakvere ja Viitna vahel.
Filmis mängib kahtlast meest Jaguari roolis üks Eesti tipparhitekte Emil Urbel, tegelasele luges kähiseva häälega jutu peale Andres Tarand.
FILMISARJA 35. FILM
„Ristumine peateega”
Stsenaristid: Jaan Tätte ja Arko Okk
Lavastaja: Arko Okk
Operaator: Dmitri Jermakov
Kunstnik: Pille Jänes
Osades:
Osvald – Andrus Vaarik
Laura – Piret Kalda
Roland – Jaan Tätte
Kuldkalake – Emil Urbel
Esilinastus Tallinnas 19. märtsil 1999
