Rahvusbuumi pioneer
Eesti tekstiilikunstnike liit pärjas 2010. aasta tekstiilikunstnikuks Ene Parsi, tõstes esile eelkõige tema loomingu uuenduslikku suhet rahvuspärandiga. Möödunud aastal näitas kunstnik oma loomingut Estonia Talveaias, Põltsamaa kunstigaleriis pART ja Tartu Kunstimajas. Neil näitustel olid väljas suuremõõtmelised rahvuslikes mustrites kattevaibad, mis mõjusid oma lihtsuses pea monumentaalsetena – ei mingit lapitekitehnikaga tihti kaasnevat naiskäsitöölikku nostalgiahõngu ja ilulemist. Katariina gildis töötav Ene Pars, kes on selle tehnikaga tegelenud juba üle 20 aasta, ütleb huumoriga: „Meid on Anni Kreemiga nimetatud lapitehnika maaletoojaks Eestis.”
Riideribadest kokku õmmeldud ausad seelikutriibustikud on kümnekordse suurendusklaasi all muutunud vastuvaidlemist mittesallivateks triipkoodideks. Kuid on ka mahedamaid linahalle koloriidimänge, kus töömahuka protsessi käigus on linased kangad tihedalt voodrile tepitud.
Ene Parsi disainis on kindlasti oluline ka funktsionaalsus – tervik on kompaktne ja viguriteta. Eri tekstiilid seisavad koos tänu väga tihedale tepingute süsteemile, mis järgivad Eesti kihelkondade saanitekkide ja seelikutriipude mustreid.
Pars nendib, et talle meeldib pigem mängida juba toodetud kangastega, kui neid juurde toota. Uusi kangamustreid-värvikombinatsioone saavutab ta omavahel sobitades juba olemasolevaid. Väheoluline pole ka see, et tulemus on lapitehnikas palju kiiremini nähtav kui aega nõudvas kudumistöös. Valikuliselt on ta püüdnud igast maakonnast teha mõne triibuvaiba, eelistades põnevama joonterütmi või värvigammaga kihelkondi. Ja mis seal salata – mõnikord on mänginud ka rolli, millist tooni kangaid on parasjagu käepärast.
Ühe eeskujuna rahvuspärandi mõtestamisel nimetab Ene Pars hoopis Veljo Tormist – just nõnda püüab ka tema leida rahvapärandist meile omast, et seda siis tuua praegusaja visuaalsesse maailma. Esimese triibuvaiba inspireerituna Raplamaa triibuseelikust õmbles ta 2005. aastal näitusele „Lööb nõelu” Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumis. Nüüdseks on Pars loonud juba üle 20 vaiba eri paikkondadest. Et leida vajalikke impulsse, käis ta uurimas Eesti Rahva Muuseumis kogusid, kus on üle 3000 triibuseeliku ja rahvavaiba. „Kus on ikka eesti naisel on olnud fantaasiat,” nendib ta seepeale.
Inspiratsioon triibuseelikust
Teine salaallikas inspiratsiooniks on Arsi tekstiiliateljee triibuseeliku näidised, mis tal õnnestus imekombel päranduseks saada. Just nende museaalselt ja matemaatiliselt ülitäpsete koopiate järgi on päris palju lapitekke oma näo leidnud. Aus on ka Parsi vaipade mõõt – enamasti 250 x 250 cm – nii on neid hea eksponeerida näitusel või panna kattevaibana voodile.
Kunstnikku rõõmustab, et triibumõte on Eestis hästi käima läinud, meenutades näiteks eelmise aasta maailmanäituse EXPO Eesti paviljoni (disain Janno Roos ja Andres Labi). Sealsamas paviljonis oli eksponeeritud ka koostöös tekstiilikunstnik Elna Kaasikuga loodud ja Viru-Nigula triipudega tervitusvaip.
Kuid kindlasti võib Parsi pidada üheks rahvustemaatika pioneeriks – ta kudus juba 1982. aastal hiiglasliku „Mulgi sõrmiku”, milles sulatas Mulgi kindamustrid üheks tervikuks ühes kindas.
Üks Parsile südamelähedane teema on monumentaalse ruumitekstiili nähtavaks tegemine. Nii peab ta oluliseks tõsta esile hoopis möödunud aastal kolleegide valmistatud ruumitekstiile, mis loodud interjööri harmooniat silmas pidades.
