Rain Tamm: kunsti ostmisel ja toetamisel ei ole ratsionaalsusega kuigi palju pistmist

Kunstnike liidu aastanäituse publikupreemia asutamisele õla alla pannud Rain Tamm loodab, et uuest algatusest saab traditsioon.

Ühel päeval sai investeerimispankur Rain Tamm kõne Tiit Pruulilt. Pruuli arvas, et Eesti kunstnike liidu aastanäitusele võiks välja panna publikupreemia. Tamm ei mõelnud pikalt, nagu teisedki kunstikollektsionäärid ja -toetajad Riivo Anton, Aivar Berzin ja Jaan Manitski. Pool tundi hiljem oli 5000-eurone preemia koos.

Tamme kunstikirge ei pea oletama. Nii tema kodu kui ka kontor(id) on selle värvikas tõend. Novira Plazas asuvasse väikesesse investeerimispanganduse butiiki astuja kohtub näiteks Laurentsiuse ja Herkki-Erich Merila töödega. „Pankade ja muude selliste kohtade seintel kipub enamasti olema graafika või abstraktsed tööd. Möödakõndija saab küll aru, et see on kunst, ent üldiselt sellest teadmisest piisab, rohkem tähelepanu ei pöörata. Siia tahtsin panna midagi, mis kohe pilku tõmbaks,” selgitab Tamm, keskmisest kirglikum kunstikoguja.

Kas kellegagi tuli ka sõdida, et just neid maale kontorisse paigutada?

Mitte otseselt. Ehkki mul on ka kolepiltide kollektsioon, mida siia suruda püüdsin. Sellele tõmmati pidurit. Aga kunst ongi mõnikord kole. Näiteks Trieri viimase filmi puhul jalutavad paljud kinosaalist poole pealt minema. Tegelikult on meil kontoris üks üsna ära peidetud Jaan Toomiku maal… Sel on Toomik end langevarju alla oksa tõmmanud. Seda ei tahaks päris eesruumi panna.

Kuidas teie kunstikogu alguse sai?

Olin fotograafiahuviline, hobifotograafina tegin ka mõned näitused. Minu sõprade hulgas oli kunstnikke ja fotograafe, nii tulid esimesed pildid kingitustena. 1990-ndate lõpus hakkasin ostma fotosid ja graafikat, süstemaatiline kunsti kollektsioneerimine tuli hiljem. See käib mul lainetena, sest selleks peab aega olema.

Kas kunsti kollektsioneerimine tasub end ära või on lihtsalt kallis hobi?

Hiljuti pandi kokku kunstiindeks, mis näitab muu hulgas, et tegelikult on enamik kunstiteoseid inimestele kättesaadavad, ehkki tippkunst maksab palju. Võib-olla on kunstist kui sisekujunduselemendist rääkida labane, aga mõtleme, kui palju kulutatakse korteriostuks. Miks mitte leida võimalus leida seintele huvitav teos? Väga head graafikatööd on odavamad kui üks telefon.

Kunsti investeeringuna ostmine ei ole kuigi tootev, ehkki kunst ei kaota üldiselt ajas väärtust. Võib-olla oleks mõne noore kunstniku töid tasuv osta, kui temast saaks hiljem superstaar, aga sellega on nagu start-up’idega: enamik noori kunstnikke ei saavuta edu. Siin kehtib klassikaline ütlus: dividendi saad enamasti emotsioonides.

Kui oluline on teie jaoks kunstnikke toetada?

Ega seda ei pea tegema ainult kunsti ostes. Vahest kõige lahedam näide on Teater NO99 laemaaling, mille tegi Tõnis Saadoja. Koos kõigi proovitöödega oli see väga pikk protsess. Mul oli au ja hea meel seda märkimisväärses osas toetada. Riik seal abiks ei olnud, kõik on tehtud erarahaga.

Olete seotud ka muude kultuurivaldkondadega, näiteks teatriga.

Jah, Erinevate Tubade Klubiga olen seotud, aga see ei ole toetusprojekt. Nende kontseptsioon töötab hästi ja oleme tahtnud sellele hoogu anda, et asja veel lahedamaks teha ja muretseda paremat tehnikat, millega Cabaret Rhizome saaks veel paremaid lavastusi teha. Teater on mulle hingelähedane, minu abikaasa on näitlejanna. Omal ajal on mul olnud lähedane seos nii NO99 kui ka Theatrumiga.

Püüate ka teisi kunsti toetama ja soetama saada?

(Muigab.) Ma teen pidevalt misjonitööd. Mõnikord olen ostnud töid, et neid paremini tundma õppida. Sageli olen teoseid edasi müünud. Nii on kümneid töid leidnud koha kodudes, kus muidu võib-olla poleks nii palju kunsti. Saan aru, et inimestele, kes pere eelarvet vaatavad, tundub kunst suur väljaminek. Aga mulle tundub, et vähemasti kontorites võiks seda palju rohkem olla. Kui palju makstakse näiteks kontorite eest üüri… Äriühingud võiksid võtta sarnase lähenemise nagu riik, mille ehitiste puhul läheb kindel protsent eelarvest kunstile. Usun, et äriettevõtted võidaksid palju, kui kasvõi üüriksid kunsti ja vahetaksid aeg-ajalt pilte. Vahetan ka ise pidevalt nii kodus kui ka kontoris pilte välja. Mõned lemmikud muidugi jäävad – kodus on seinal Toomikut, Saadojat, Estnat.

Nii et peamiselt huvitute moodsast kunstist ja näiteks Konrad Mägi maalide eest teid oksjonitel võitlemas ei näe?

Jah, see ei kõneta mind veel. Saan intellektuaalselt aru, et need on head tööd, ent emotsionaalselt ei puuduta need mind nagu 1990-ndate või 2000-ndate alguse kunst või teosed minu lapsepõlveajast.

"No kabrioletid ei sobiks mulle kasvõi seepärast, et mul on neli last, kes ei mahuks sinna ära."

Aga miks ikkagi kunst, mitte näiteks… kabrioletid?

(Naerab.) No kabrioletid ei sobiks mulle kasvõi seepärast, et mul on neli last, kes ei mahuks sinna ära. Aga mõistagi pole see põhjus. Ratsionaalsusega ei ole kunsti ostmisel ja toetamisel kuigi palju pistmist.

Kui Tiit Pruuli helistas ja küsis, kas oleksite valmis Eesti kunstnike liidu aastanäituse publikupreemia väljapanemisele õla alla panema, tundus see kohe hea idee?

Jah. Pakkusin omalt poolt veel mõned nimed ja kõik olid kohe nõus. Ma arvan, et inimesed, kellel on võimalik, on ikka valmis aitama, kui on hea eesmärk. Tegemist ei ole väga suurte summadega. Eraraha ei saa kunagi riiki asendada, see on tilgake meres. EKL-i juubelinäituse premeerimise oluline moment on see, et ei ole liiga palju kohti, kus publikut kaasataks. Sellised formaadid populariseerivad kunsti ja üleüldse valdkondi, mis muidu võib-olla nii palju tähelepanu ei saaks. Kujutavasse kunsti oleks tarvis ka sellist elementi juurde tuua. Loodan, et rahalise preemia väljapanek annab positiivse lisanüansi, mis tõmbab tähelepanu ja annab tunnustust. Selliseid uusi algatusi võiks veel olla ja neist võiksid traditsioonid saada.

Publik valib „Juubelikevad 2018” lemmiku

Eesti kunstnike liidu aastanäitus „Juubelikevad 2018” toob publikuni 106 kunstniku tööd. Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul valib kevadnäituse publik esimest korda oma lemmiktöö. 5000-eurose publikupreemia on välja pannud Eesti kunstikollektsionäärid ja -toetajad Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski, Tiit Pruuli ja Rain Tamm. Oma lemmiku poolt saab hääle anda kunstihoones ja moodsa kunsti veebikeskkonnas noar.eu.

EKL-i juubeliaasta näitus „Juubelikevad 2018” on Tallinna kunstihoones, kunstihoone galeriis ja Tallinna linnagaleriis publikule avatud 19. maist 17. juunini.

Kevadnäitusele tuleb sära tagasi saada

Tiit Pruuli, ettevõtja

Ma tõesti usun, et kevadnäitusele on võimalik nende kunagine sära tagasi anda. Selleks tuleb tõsta näituse kuvandit mõlemal pool – nii kunstnike kui ka publiku seas. Et tuleksid taas noorte kõrval välja ka vanad klassikud. Et kevadnäitusest saaks taas kunstipubliku ja -kriitikute jaoks elevust tekitav sündmus.

Kui inimesed tahavad kunstimetseenid olla, ei ole nende ülesanne ainult häid töid oma kogusse osta, vaid ka kunstielu laiemalt toetada – kunstinäituste ja -raamatute rahastamine kuulub kindlasti selle tegevuse hulka. Mõistliku summaga publikupreemia võiks ju tekitada veidi lisatähelepanu, arvasin, kui kaaskollektsionääre rahaliselt panustama kutsusin. Kõik neli reageerisid väga kiiresti ja väga positiivselt ja 5000 eurot oli sisuliselt poole tunniga koos.