Peeter Allik triivib kunstiväinas alati äratuntava ja iseseisva saarekesena. Tema raportid elust Absurdistanis mõjuvad vahetult ja teravalt, sürrealistlik segu igapäevasest ja unenäolisest jätab alati õhku mõne küsimuse, mis kleebib end vaataja mällu. Alliku räägitud lood on paari tundmatuga jutustused ühe suuremõõtmelise pildi sees – olgu selleks siis kasutatud maali või graafika vahendeid.

Alliku Draakoni galeriis eksponeeritud näitus „Hiilgavsuur toiduklubi” ajab mingit hämarat lihatoiduliste missiooni. Sarnaselt varasemagi loominguga on võimalik seda vaadata kui äraspidist seisukohavõttu katkuna levivate trendide vastu ühiskonnas. Allikut ei tee rahvakunstipäraseks vaid veetlev tehniline kohmakus (mis on samal ajal ju ääretult virtuoosne) – pigem ikka talupoeglik umbusk ja poosetav tagurlikkus. Kui ta teatab bravuurikalt: „Lihatoitlaste missioon on päästa inimkond vaiksest mandumisest. Inimesed on nii pahad, sest nad ei söö piisavalt liha. [---] Lõpetage taimestiku väärkasutamine, vaadake, kui ilus on liha. Pöörake lõpuks ometi pisut tähelepanu sellele, mida sööte”, siis on selles peidus võimalus lugeda mõtet nii üht- kui ka teistpidi.


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: