Rasmus Merivoo: baaris pandi pidu seisma, laptop tehti lahti ja hakati „Tulnukat” vaatama
Komöödiafestivalil Luige Nokk näidatakse „Tulnukat”, filmi, mille soundtrack’ilt tuttavate sõnade „Marie Under n*ssis oblikate vahel” tõttu pole kooliõpilastel vähemasti Siuru liikmete nimetamisega probleeme.
„Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas” on 22-minutine film, millega Rasmus Merivoo 2006. aastal Tallinna ülikooli lõpetas. Õppejõud kraaklesid omavahel üksjagu, Rasmus sai lõpuks hindeks A. Film levis kulutulena, kogus fänne ja vihastajaid. Praeguseks võib seda silmagi pilgutamata pidada kultusfilmiks. „Tulnukast” pärit väljendid on uuristanud tee igapäevakeelde samamoodi nagu dialoogikatked filmidest „Kevade” ja „Siin me oleme”. Täna näidatakse filmi ja sellest väljajäänud klippe komöödiafestivalil Luige Nokk. Festival toimub Kiili vallas, ent meie kohtume Rasmus Merivooga päev enne seda hoopis Kehra raudteejaama veel avamata kohvikus.
Pakkusid kohtumiskohaks Kehra. Miks?
Mis Kuusalus toimub?
Elan seal, teeme endiste klassi- ja koolikaaslastega kõiki lõbusaid asju koos. Praegu oleme läinud otsapidi kohalikku poliitikasse. Noored pered, vaatame Kuusalus ringi, tahaks, et elu õitseks ja anname endast parima. Energiat kulub palju, aga sekkumata ka ei suuda elada. Ma kardan, et see vestlus läheks hästi poliitiliseks, kui ma nüüd jätkan...
Kas aktivismi kõrvalt filmitegemiseks aega jääb?
Sina teed oma projekte, aga kutsutakse sajandat korda „Tulnukast” rääkima, nagu mina praegu?
Täpselt, intervjuusid käin ikka andmas sellepärast, et ma „Tulnuka” tegin. Ja siis küsitakse, et mis sa siis nüüd teed. Ütlen, et unistan filmist...
Kas see on pigem tore, et ikka veel just selle filmi kohta uuritakse või pigem tüütu, sest noh, sa pole ainult see film?
Mis on olnud kõige huvitavamad lood?
Lemmiklugu on tüübilt, kes rääkis, kuidas ta vend helistas ja uuris, kas ta tunneb Rasmus Merivood. Tüüp tundis. Vend rääkis talle siis, et tal juhtus õnnetus. Ajas ühe tüdruku alla, nüüd on Tartu vanglas, äkki... Äkki Rasmus Merivoo saaks talle sinna paki tuua? Et kui tema tooks, siis saaks vanglas end veidi vabamalt tunda. Oleks tehtud mees.
Aga ühes baaris pandi pidu seisma, laptop tehti lahti ja inimesed kogunesid, et „Tulnukat” vaadata. Üks inimene kutsus jällegi oma vanemad hommikusöögilaua taha ja seal vaadati koos filmi. Selliseid armsaid hetki on hästi palju.
Mul on ka lugu. Olime väikese seltskonnaga tuttava juures. Üks neiu läks duši alla, korteriomanik leidis, et pesemise taustaks peab ta kindlasti saama kuulata „Tulnuka” soundtrack’i lugu „Marie Under n***is oblikate vahel”. Aga laivis. Nii helistas ta Uku Uusbergile, kes seda kõnet sugugi pahaks ei pannud. Telefon pandi kõlari peale ja neiu kuulis laulu ära.
Uku ongi selle laulu sõnade autor. See sündis nii, et pärast „Tulnuka” võtteid tähistasime pooleliolevas suvilas minu sünnipäeva. Keset ööd hakkas Uku mulle sünnipäevaks seda lugu laulma. See tundus nii absurdne, aga klikkis filmi mõttega hästi. Nagunii plaanisin filmile mingit tümakat taustaks.
Kunagi käisin emakeelepäeval ühes koolis filmikeelest rääkimas. Hiljem ütlesid õpetajad, et on väga tänulikud, sest see laul on õpetanud lastele Siuru liikmed selgeks. Ja ükskord istusime Ukuga kahekesi mälumängul. Küsiti Siuru liikmeid ja panime ise laulu järgi need nimed kirja...
Komöödiafestivalil Luige Nokk näidatakse filmi. Mida veel?
Ma tegin omal ajal paariteistminutilise naljakate duublite kogu. Aga tookord polnud ju mingeid telefone, millega võttel toimuvat salvestada, nii et suurem osa naljakaid hetki jäi kaadri taha. Praegu küsivad inimesed mõnikord, et tahaks filmist HD-versiooni, aga seda pole olemas ju... Sellist varianti ei olnud tookord, see oli teine reaalsus.
Miks see film sul nii isane sai? Kaadris on ainult üks naine.
Kui „Tulnukat” kirjutama hakkasin, siis stsenaarium tuli väga kiiresti. Kontseptsioon oli olemas – üks rullnokk saab labidaga pähe ega saa pärast enam aru, mis värk on. Ülejäänud maailm ei mõista teda ja püüab rullnokka tagasi normaalseks keerata. Tegelased hakkasid kohe ropendama ja mina jooksin stsenaariumit kirjutades lihtsalt järele... Ja naised kuidagi ei sobinud sellesse. Maailma tasakaalu pärast ma ühtki lisakarakterit oma filmidesse tekitada ei taha.
Mingis mõttes oli „Tulnukas” justkui Jeesuse lugu?
Tajusin teda ise küll natuke sellena, sellest ka Valdise ülestõus filmi lõpus. Et mida Jeesus teeks, kui ta tänapäeval meie sekka satuks, ja mida temaga tehtaks. Kui Valdis hommikul ärkab, pidi tema selja taga seinal rippuma ilukilp, mis tekitaks jumalikku halo. Eri põhjustel jäid paljud mõtted realiseerimata. Algul mõtlesingi tema nimeks hoopis Kristo panna, aga see tundus liig.
„Tulnukas” on nii mõnegi väljendi eestlaste sõnavarra kinnistanud.
Ma olen väga uhke, et selle jaoks sõna „vitupea” välja mõtlesin. Nagu Uku Masing noh! Mäletan, et pikkade juustega meeste kohta ei olnud eesti keeles normaalset sõna, aga situatsioon nõudis. Mul jäi lõpuks kaks varianti: kas vitupea või putsipea. Esimene läks filmi ja see ongi täiesti normaalseks sõnaks saanud. Roppe sõnu on ikka vaja, nii et mul on hea meel. Näiteks üks Eesti jalgpallur ütles kellelegi mängu ajal vitupea ja sai punase kaardi. Sellised asjad kõditavad, itsitan siis omaette vaikselt.