„West Side Story” toob lavale skinheedid, Trumpi-meelsed ja paar tibutagi väärilist etteastet.

Leonard Bernsteini loodud ja 1957. aastal esietendunud muusikali „West Side Story” („West Side’i lugu) sisu on kõigile tuttav: Shakespeare’i „Romeolt ja Julialt” laenatud jutustus räägib kahest vaenujalal olevast noortejõugust, kes võitlevad ülemvõimu eest ühes Manhattani läänepoolses osas. Puerto Ricost sisse rännanud noori koondav Sharks (Haid) ja poola-iiri immigrantide teise põlvkonna järeltulijaid ühendav Jets (Reaktiivid) põrkavad eriti teravalt kokku, kui Jetsi endine liige Tony ja Sharksi liidri Bernardo õde Maria kohtuvad ning nende vahel tärkab armastus esimesest silmapilgust.

Oma aja kontekstis oli „West Side Story” muidugi üpris terav, kuna on meeleolult muusikali kohta üsna sünge ja vägivaldne, tegeleb rassi-, klassi- ja poliitiliste probleemidega ning juhib prožektorivihu tolle aja noori vaevanud painetele. Algul riiulis lebanud idee „Romeo ja Julia” teisendist saigi lõpuks tuule purjedesse, kui muusikali autorid leidsid inspiratsiooni tolle aja meedias laialt kõlapinda saanud töölisklassi noortekampade kuritegudest. Originaali kujul on tegu väga tervikliku teosega, mis võlub tänaseni oma ilusate meloodiate ja naiivse armastusloo taha peidetud kihilise allteksti ning üllatavalt täpselt tabatud noore inimese tormist ja tungist kantud psüühega.

Avalehele
27 Kommentaari
Loe veel: