Raudkonksu otsas nirvaanasse
Ta on ladunud oma tegevusele haridusliku põhja, uurides tätoveeringute, armistamise ja augustamise kultuurilist ja sotsiaalset tähendust traditsioonilistes kultuurides ja moodsas ühiskonnas. Traditsioonilistes ühiskondades tähendas näiteks defloreerimine ja ümberlõikamine astumist kindlatesse sotsiaalsetesse suhetesse, keha puutumatusest loobumist ja selle ohverdamist kultuurilistele tähendustele.
Ka meie ajal kannavad nahapinna dekoratsioonid sotsiaalseid sõnumeid, kuid Kardi huvitavad need vaid kui kaasatulnud ornamendid peamisele ja kõige radikaalsemale kehamanipuleerimisviisile, milleks on suspensioon.
Keha tõuseb õhku
Lühidalt tähendab see inimkeha õhkutõstmist naha alt läbi torgatud raudkonksude abil. Ka sellel rituaalil on ülipikk, Aafrika ja Ameerika etnograafilises minevikus juurdunud ajalugu ning sel taval on tänapäeval hulgaliselt viljelejaid. Täna mainitakse selle harrastuse põhjustena kunstilisi, filosoofilisi ja sportlikke eesmärke. Kardi eelmisel aastal kaitstud selleteemaline magistritöö nimetab aga põhjustena adrenaliinivajadust, surmatungi ja isiklike hirmude kontsentreerimise vajadust, spirituaalse kogemuse soovi, tahet tunnetada üleolekut kehast ning testida oma valuläve. Suspensiooni läbinute sõnul on parimaks elamuseks rituaali käigus keha piiride kaotamise otsene ja vahetu tunnetamine, sarnasus lendamiskogemusega ning samuti tihti kaasnev rahu aisting.
Ei saa just öelda, et kõnealune näitus oleks eelnenud jutu otsene illustratsioon.
Vagur raskemeelsus
Maalide koloriit on tõesti liiga tume, et lennult haarata piltide taga pakitsevaid karme kogemusi. Ütleme kohe välja – visuaalne pool on üsna vaguralt lahendatud. Valitseb küll raskemeelne ja kohati morbiidselt kahkjas värvigamma, kuid haamriga otsaette ei lööda ühelegi vaatajale. Vaid lähemal uurimisel näeme värvilaamade sisse uppunud moondunud figuure konksude otsas, ammulisui röökivaid lõustu ja letargilisse mõtlusesse vajunud palgejooni. Viimasest meeleseisundist ongi inspireeritud näituse pealkiri “Samdhi”. Budistlikus tunnetusõpetuses on see kuuldavasti viimane aste enne nirvaanasse jõudmist, maailmaga üheks saamise ja selles lahustumise hetk, mil inimene laieneb üle oma keha piiride. Raudkonksud, nagu selgub, võivad sellise ülendumise juures kõvasti abiks olla.
