Raul Rajangu näitab viisnurgatagust ängistust

Veel nädala jagu saab Draakoni galeriis tutvuda kollaazŠidega, mis tulnud kunagi noore Raul Rajangu käe alt. Kõik on kuidagi pime ja brezŠnevlikult paigaltammuv.

Pea veerand sajandit tagasi sündinud teosed on koondatud pealkirja “Nõukogude öö” alla, mis võtab kenasti kokku nii piltide vaimsuse kui ka nende tekkeolud. Kõik on kuidagi pime ja brezŠnevlikult paigaltammuv.

Aastail 1981–1982 oli Rajangu alles napilt üle kahekümne, suurema perestroika-aegse tunnustuseni oli jäänud veel viis aastat ning kujunev kunstnik isegi kobas veel ebalemisi Nõukogude öös. Piltidel on must taust, tähistamaks ööd või aja musta lage. Ka nõukogude eliidi krestomaatilised regaaliad nagu Volga ja Saksa DV kodutehnika ei ole neis piltides omandanud veel nostalgilist sära – seda, mis Rajangu hilisemates töödes praegugi meie südant soojendab. Noore Rajangu maailm oli dostojevskilikult rõhuv ja ängistav. Kõik kõneleb lähenevast katastroofist.

Ja see tuleb, tuleb näitusena, mis lööb kui kivi vastu silmi. Must, kuld ja külm sinine maalivad kolme peale kokku mingi läbitungimatu kalgi maailma, mis seisab vaataja vastas nagu munakas, nagu kaljukõva monumendibüst. Tundub, et tiiva-

proovile siirduvat loojat hirmutas omal ajal enim just nõukogude võimu monumentaalne ükskõiksus nende suhtes, kes ta palge ette juhtusid.

Kivise tuimusega jõllitavad piltidelt vaatajale vastu tolle aja riigiheerosed – rinnaku alt pjedestaaliks lõigatud inimtükid, kelle silm ulatus siiski kõikjale. Rebimine, lõikamine ja kleepimine sünnitasid ju nõukogude ajal loomuldasa vaid mazŠoorseid päikesepilte lasteaiast, üle kahekümnene Rajangu astub aga oma kollaazŠidega vastassuunas ja näitab päikese pimedamat poolt. Teeb seda algajalikult, kuid ometi kindla sihiga. Ta tehnika on kaheksakümnendate algusaastail veel koolilapselikult rohmakas ja lihtne, hilisemate võimsate reljeefmaalide valguses tunduvad need esimesed otsingud isegi abitud. Seda südantsoojendavam on aga märgata, et juba enne käelise osavuse omandamist teadis Rajangu, mida ta tahab – näidata viisnurgatagust sürri ja halvavat hirmu vapikujuliselt kaardunud viljapeade taga.

Katkend näituse saatetekstist

•• Need maalid, mis sel näitusel väljas, väljendavad kõige ehedamalt iga oma detaliga nõukogude ühiskonna märksõnu. Isikukultus. Rahva eest hoolitsev partei ja valitsus.

•• Slaavi päritolu Eestiga seotud üleliiduliselt tuntud isikute heroiseerimine. Riigi sõjavankri heaks rakendatud kosmosetehnoloogia ja sõjatehaste rahvatarbekaupade tsehhi poolt toodetud kodumasinad. Tühjus kodudes. Jõuluigatsus. Meie pealinna Moskva sära.