Reissöör Liina Triškina: tõsielusarjad muudavad dokfilmitegijate elu raskeks
Reissöör Liina Triškina (29) oleks võinud pärast Taani ja Hispaania filmiõpinguid ka võõramaa elu valida, aga ta tuli tagasi. Võimalus filme teha on suur privileeg mis tahes maailma otsas ja ükskõik millistes tingimustes.
Kuidas reageerivad inimesed soovile neist film teha?
Tavaliselt on tööprotsess see, mis küsimusi tekitab. Televisioon ja ajakirjandus on siin dokumentaalfilmile karuteene osutanud. Inimesed eeldavad, et lööme kaamera püsti ja lendame kohe peale. Saab kiiresti läbi. Alati on suur üllatus, kui ütlen, et ma ei tea, kui kaua filmi tegemine aega võtab. Kuni ma pole jõudnud enda sees püstitatud eesmärkideni, film valmis ei saa. Eesmärk ei ole paraad – inimene ei pea olema oma parimas ilus ja võlus. Seda tuleb alati sada korda üle korrutada. Tegemist ei ole promofilmiga. Ei pea olema kammitud ja parimates riietes. Eriti keeruliseks on dokfilmi tegijate elu teinud tõsielusarjad. Küll eranditega, aga need näitavad inimest labases võtmes. Mul on jäänud kaks filmi tegemata, sest inimesed ei julge end meedia kätte usaldada – ütlevad: vaata, mis “Baaris” juhtus. Mõni aasta tagasi seda veel ei olnud.
Kas on üldse võimalik kedagi päris loomulikus olekus kujutada? Pärast seda, kui inimesest on üle käinud kaamera, reissööri nägemus, montaa ja toimetamine – kas inimene tunneb ennast hiljem veel ära?
Ma arvan, et n-ö loomulikku olekut või tõde ei ole olemas. Sa ju otsustad mingi inimese või nähtuse kasuks, sest ta on sinusse mingi jälje jätnud. Selles mõttes pole võimalik ega mõtet püüda tõde jäädvustada. See on ju kunst, mitte faktiteadus. On ka selliseid filmitegijaid, keda huvitab pigem antropoloogiline pool – tõelised tõe eest võitlejad. Mul on nendega sel teemal väga tuliseid vaidlusi olnud. Mina arvan, et ei ole võimalik ennast ja teisi petta. Sa ju kadreerid teatud viisil, kõike ei saa üles võtta – juba see on interpretatsioon.
Ühele filmile kulub vähemalt pool aastat. Idee, stsenaarium, raha, montaa. Viimane, Riho Västrikuga tehtud film “Middendorfi jälgedes” võttis algusest lõpuni neli aastat. Liina arvates teeb aeg dokfilmile ainult head, toob huvitavaid sündmusi juurde. Kõige tähtsam on oma filmitavaid armastada, suhtuda neisse poolehoiuga. Mitte pimedalt jumaldada, aga hoida.
Olen televisioonis ka töötanud. Olin poolteist hooaega “Tasakaalu” reissöör ja monteerija. Protsess on erinev. Kaks päeva võtteid. Kaks päeva montaais. Viiendal päeval peab eetris olema, tulgu või pussnuge. Samamoodi oli inimestega – käisid kohal, panid kaamera püsti, küsisid oma küsimused ja läksid minema. Filmi puhul on aega niisama inimesega koos olla. Ideaalis harjub ta lõpuks sinu ja kaameratega.
Filmimise seltskond peab olema võimalikult väike, inimeste ühine töökogemus suur. Tähtis on, et kõike tehtaks nagu üks mees. Et ei peaks ütlema: filmi seda või teist.
Kõigi Liina filmide operaator on olnud Hispaaniast pärit Joaquin Sendino.
Minu filmidel on kindlasti väga tugevasti juures ka tema allkiri ja nägu. Meie koostööallkiri.
Operaatori usaldamise näiteks toob ta filmi oma vanaisast. Samal ajal kui Liina ise ühe tegelasena kaadris oli, sai ta loota ainult Sendino heale vaistule. Väga ilus film tuli. Räägib noore mehena Venemaalt Eestisse sõjaväkke saadetud Afanassist, kes näilisest kohanemisest hoolimata elab siin endiselt nagu isolatsioonis. Igal suvel käib ta korra Moskvas sõpradel külas, aga alati üksi. Seekord võttis ta kaasa oma lapselapse Liina. Kahe sugulase vahel pole esialgu muud kui keelebarjäär, pikk vaikimine ja vanusevahe.
Kas vanaisale film meeldis?
Ta oli päris rõõmus kogu selle protsessi käigu üle. Eks ta on heas mõttes piisavalt edev, sai esineda. Tundus, et ta nautis selle filmi vormi, nii palju kunstnikku temas on. Ja meie omavaheliste suhetega läks, nagu ma lootsin – said uue tõuke. Nii et filmi idee toimis.
Hakkasin mõtlema – kas selleks on filmi vaja, et vanaisaga rääkida?
Enamik inimesi mõtleb nii. On inimesi, kel pole vaja, ja on teisi, kellel on vaja mingit tõuget. See on imelik. Muidu suhtled küll, surgid võõraste inimeste hinges, aga oma lähedast ei tunne. Kuidas sa hakkad tühjast kohast küsimusi esitama? Arvan, et ma ei ole selles olukorras ainuke, see on paljudega nii. Reis on sundsituatsioon – oled sunnitud need päevad koos veetma. Mitte nagu muidu, et sööd tund aega kooki ja jood kohvi ja lähed tagasi koju.
Praegu on Liinal parajasti enesekriitiline periood. Talle tundub, et kõigi filmide puhul on midagi justkui puudu jäänud.
Teostuse mõttes on kõik suhteliselt hästi. Vormiloomisoskus, kokkupanemine on paranenud. Aga ma olen vist alati pisendanud oma inimesi – peaks otsima võimalusi, et neid võimaluste piires nii suureks mängida, kui vähegi potentsiaali on.
Kui raha poolest vähegi võimalust, siis tahaks ta järgmise töö teha kindlasti filmilindile. Tulemus jääb võrreldamatult parem ja elavam kui video- või digitaalkandjale salvestades. Seepärast peab filmil lisaks väga heale operaatorile olema veel väga hea produtsent (paljude Liina filmide puhul Piret Tibbo-Hudgins), kes pole lihtsalt bürokraat ja rahajahtija, vaid tõeline tugi.
Liikuvat pilti on tänapäeval nii palju. Kõigil on kaamerad. Vajutad REC-nuppu, ja jääbki külge. Inimene, kes end professionaaliks nimetab, peaks sellest eristuma, looma terviklikke lugusid. Suutma vähemalt vormi-
täiuse poolest koduvideo tasemest kõrgemale tõusta.
