Reivikultuuri politiseerumisest Riias
Kas te olete kunagi käinud mõnes suures kaubanduskeskuses? Vaevalt, et keegi selle lehe lugejatest võtaks vastata ”ei”. Hetkel, mil te olete asjad korvist kassalindile ladunud ja küsinud, et palju see kõik maksab, tekib ootuspärases stsenaariumis häire.
Te saate vastuse, mis seob teie igapäevased valikud korporatiivse majandusmasina musta südametunnistusega. ”See läheb teile maksma ühe osooniaugu, paar hektarit vihmametsa ning ennenägematu levikuga epideemia tekke Ekvatoriaal-Aafrikas,” kinnitab igavlev müüja ja sirutab käe teie krediitkaardi järele.
Häirides otsese sekkumisega reklaamiretoorika optimistlikku sound’i, tekitaks see stseen teie aju kõvakettale veidi vaba ruumi, millesse mahuksid mõned kriitilised küsimused neoliberalistliku ühiskonnakorralduse alusvalede, näiteks rahvusliku koguprodukti kohta. Kas pole see siis kummaline, kui katastroofide puhul näib majandus võitvat – edubaromeeter tõotab tõusu.
OTSENE SEKKUMINE. Ühiskondlikult meelestatud kunstnik on tänaseks loobunud Hans Haacke laadis kuivast analüüsist ja eelistab nüüd enamasti ikonoklastliku idiotismi strateegiat. Ainsaks elujõuliseks alternatiiviks üksiküritajate muutumisele kunstistaarideks on grupitöö, ikka selleks, et lüüa reklaami tema enese vahenditega. Igatahes, kui kohandada anarhist Hakim Bey sõnavara, seab selline kunst eesmärgiks ”ajutise vaba tsooni” loomise.
TRAMM VALLUTAS RIIA. Stseen öko-aktivistist kassiiriga pärineb tegelikult antireklaamikampaania posterilt, mis kujutab vestlust ostja ja kassiiri vahel. Seda ja mitmeid teisi sarnase toimega pilte nägid möödunud nädalal sajad tuhanded riialased. Seitsmeks päevaks hõivas kunstibüroo Open umbes kümnekonna reklaamikriitilise posteriga 450 reklaamalust bussipeatustes ja 60 suurt outdoor’i. Enesekehtestusena avalikus ruumis, linna tagasivallutamisena tänavatasandil mõjus ka hõbedane agit-tramm, mille nina ehtis viisnurk ja pära punase risti märk.
Esimeses vagunis võis iga päev kuulata mõnd vasakaktivismi olulist võtmefiguuri. Samas vaadati filme, mis uurisid ja uuristasid korporatiivse ülemvõimu masinavärki – kavas olid muu hulgas Ken Loach’i ”McLibel’i kohtuasi: kahe maailma kokkupõrge”(2000) ja Guy Debord’i ”Vaatemänguühiskond”(1974) ning hulk videoid globaliseerimisvastastest rahutustest. Trammi tagumises, raamatukoguvagunis sai aga lesida valgetel madratsitel, mis mõeldud mõnusaks äraolemiseks raamatute seltsis. Mängisid Läti ja Londoni DJ-d. Loengutega esinesid Jonathan Barnbruck, kes rääkis kommunikatsiooni- partisanidest; Len Bracken, hetkel üks huvitavamaid Debordi pärandi tõlgendajaid ning Jim Carey, kes esindas Londonis tegutsevat rühmitust Squall.
Carey loengust, mis analüüsis, kuidas Briti seadused ja võimustruktuurid on viimase viieteistkümne aasta jooksul kõikide vahenditega püüdnud kängitseda kommertsialiseerumata subkultuuri arengut, sain väljendi, mis sobib Läti noores kunstis viimasel paaril aastal toimunud olulisemate muutuste kirjeldamiseks – reivikultuuri politiseerumine. Et künstibüroo Open peamine ideoloog Kaspars Vanargs alustas 90-ndate keskel just Riia pidudestseeni aktiviseerimisega ja büroo viimane suurem ettevõtmine käesoleva aasta mais, ”Animal Farm/Party Animals”, oli samuti eelkõige suur pidu, näitab, et Riias on suudetud seda formaati palju adekvaatsemalt kunstikeskkonnaks kontseptualiseerida kui meil.
TAGASISIDE. Kaja kohalikus meedias ulatus neutraalsetest programmitutvustustest õelate spekulatsioonideni kampaania maksumuse kohta. Turuhindadega oleks ürituse finantseerimine maksnud ligi 6 miljonit krooni, väitis kohalik kollane press. Kultuuriministeeriumilt toetusena saadud 800 000 krooni eest oli aga end igatahes võimsalt kehtestatud. Juba saabuva bussi akendest välja vaadates märkasin häireid reklaamiretoorikas; Nike’i logo teraviku otsa vardasse aetud must mees plakatil viitas Malaisias Nike’i allettevõtetes poolteise dollari eest päevas töötavale elavjõule, kellele ei anta 12 tunnise tööpäeva jooksul isegi tualetis käimise vabadust. Võrrelge seda Mike Jordani 20 miljoni dollarine reklaamihonorariga kümnesekundise klipi eest, mille järgi me Nike’i tunneme. Laenan Ian Hunterilt, fotograafilt rühmitusest Squall, öises Riias Nike’i plakatiga kohtumisest sündinud kommentaari; ”if they can make it as an art project, and get away with that, it’s fine, it’s fucking wicked.” Londonis, ühes globaalse kapitalismi pealinnadest, selline asi läbi ei läheks.
KOKKUVÕTTEKS. Open’i aktivistid seadsid rahvusvaheliste korporatsioonide anonüümsete ärihuvide globaliseerumise vastu ülemaailmse haardega meediaaktivismi. Mitte globaliseerimisvastasus pole selle tegevuse sõnum, nagu ajakirjandus sageli väidab, vaid see, et praegu toimuvatest protsessidest lõikavad profiiti eelkõige suurkorporatsioonid, sealjuures sageli isikuvabadusi eirates. Nagu võis lugeda läti kunstniku Monika Pormale kujundatud plakatilt ”roosiks” löödud kokakoola-pudeliga: ”kaasaegses koloniaalsõjas ei võidelda mitte relvade, vaid kaubamärkidega.”
