— 1977. aastal, kui ma oma esimese loo lindistasin (“Ballaad Adeline’ile”), ei osanud mina ega produtsendid ettegi kujutada edu, mis sellele loole osaks saab. Arvasime, et kui müüme maha 10 000 plaati, oleks see fantastiline. Oluline müügiedu andis mulle võimaluse salvestada veel mitmeid plaate, mis vastasid suure publikuhulga ootustele Euroopas või mujal maailmas.

See edu põhjustas paljudes inimestes pahameelt, eriti klassikalisele muusikale spetsialiseerunud kriitikute seas. Mind taheti pidevalt klassikaliseks pianistiks tituleerida, aga ma ei ole seda. Loomulikult on mul konservatooriumiharidus, ent ma ei mängi klassikat ega džässi. Ma mängin lihtsalt muusikat, mida ma armastan, ja seda oma stiilis. Lõpuks on siiski publik see, kes otsustab. Isegi kui mõned peavad minu muusikat halvaks maitseks, arvan ma, et enamik ei ole sellise otsusega nõus.

— “Ballaadi Adeline’ile” salvestamisest on möödas mitu aastakümmet. Ega te romantilise, naeratava ja ülikonnas kangelase rollist veel väsinud pole?

— See on minu kultuspala ja isegi kui ma olen linti mänginud üle tuhande loo, ei unusta ma kunagi, et see ballaad avas minu jaoks uksed. Mängin seda lugu kõigil kontsertidel ja igal aastal muudan midagi selle seades. Paljud inimese peavad mind ennast samasuguseks romantikuks ja arvavad, et ma olen õhtust hommikuni riietatud musta smokingusse ning kannan kikilipsu ja lakk-kingi isegi siis, kui magan. Tegelikult eelistan ma sportlikku stiili, teksaseid ja T-särki. Kuid tõsi on, et laval meeldib mulle kanda väljapeetumat riietust.

Kontsertidel mängin ma alati “Adeline’i”, kuid minu repertuaaris on paljude eri maade muusikat: Venemaalt, Brasiiliast, Iirimaalt, Aasiast, loomulikult USA-st ja Euroopast.

— Teie repertuaaris olevate ballaadide mängimisest alustavad paljud algajad klaverimängijad. Ma pole küll spetsialist, kuid tundub, et teie lood ei nõua erilist tehnilist meisterlikkust. Kas valiku dikteerib teie plaadikompanii, süda või oskused?

— Ma arvan, et algajale klaverimängijale on tähtis avastada mängurõõm just nende palade kaudu, mis on talle eriti armsad. Seepärast alustavad paljud oma õpinguid minu lugude ajel. Eriti hämmastab, et minu sisse mängitud muusikast alustavad ka tuhanded Hiina ja Jaapani õpilased.

Mis puutub lavarepertuaari, siis on kontserdikava üles ehitatud teistel põhimõtetel kui albumi oma. Album peab moodustama omaette terviku. Kuid 90-minutilise kontserdi jooksul soovin ma publikule tutvustada erinevaid muusikasuundi, mis laseksid neil avastada minu maailma.

— Millist muusikat mängite kodus, vabal ajal?

— Kui ma just kontserdiks ei harjuta, siis valmistan ette mõne uue albumi salvestamist või õpin uusi lugusid, mida soovin kunagi laval mängida. Nii et ma töötan kogu aeg tuleviku nimel.

— Ükski prohvet pole kuulus omal maal. On teie kontserdid Prantsusmaal sama populaarsed kui mujal? Kas prantslased oskavad teid hinnata?

— Tean seda ütlust ja arvan, et see käib minu kohta päris hästi. Paljud ajakirjanikud ja kommenteerijad kritiseerivad mind, kuid õnneks on alati leidunud piisaval hulgal publikut, kes peab minust lugu.

— Mis mälestused on teil oma klaveritundidest ja õpetajatest? Mõned muusikud näevad surmatunnini koolieksamitest hirmu-unenägusid.

— Minu isa oli klaveriõpetaja ja minu esimeseks õpetajaks oligi isa. Pärast mõnda aastat tegi ta targa otsuse usaldada mind ühele oma sõbrale, samuti klaveriõpetajale, kes oskas mulle anda veel rohkem kui mu isa. Loomulikult pidin ma palju harjutama, kuid mul ei ole konservatooriumi ajast jäänud ühtegi painavat mälestust.

— Prantsusmaal elab 60 miljonit inimest. Millest peaks alustama noor pianist, et saada rikkaks ja kuulsaks? Kas 20 aastat tagasi oli lihtsam muusikas karjääri teha kui praegu?

— Muusikuks saamise kohustuslik etapp on konservatoorium. Kuid konservatoorium ei anna alati edu võtit. Samuti ei anna see garantiid miljonite albumite müümiseks. Publiku ootustele vastamises on midagi tõeliselt müstilist, millest ma ei ole veel päriselt aru saanud. Ma ei ole sellega ikka veel harjunud, et mul on juba üle 30 aasta olnud võimalik esineda nii paljudes riikides, kaasa arvatud Eestis.

Ei saa öelda, et 20 või 30 aastat tagasi oli lihtsam karjääri teha. Tänase ja eilse päeva ainus vahe on selles, et praegu on artistidel televisiooni, raadio ja eelkõige interneti kaudu kasutada rohkem meediavõimalusi.

— Kui kaua kavatsete veel muusikas jätkata?

— Ma alustasin karjääri umbes 30 aastat tagasi, ja kui te soovite, siis kohtume 30 aasta pärast uuesti.

— Millega tegelevad teie lapsed? Kas nad õpivad muusikat, hindavad teie muusikat?

— Tütar Maud on andekas laulja. Ta laulab väga hästi, Barbra Streisandi stiilis, kuid ta abiellus ning pühendas elu oma kahele lapsele. Minu poeg käis mõnes trummitunnis, ent nägin üsna ruttu, et muusika teda eriti ei huvitanud. Teda tõmbas rohkem sport, täpsemalt korvpall, millega ta praegu tegeleb pool-professionaalsel tasemel.

Mitte kunagi pole ma tahtnud oma lapsi nende tegemistes sundida ega mõjutada.

Richard Clayderman annab Eestis seekord kaks kontserti, 4. märtsil Jõhvi kontserdimajas ja 6. märtsil Estonia kontserdisaalis. Kontsertide algus kl 19.