Richard Dawkinsi „Luul jumalast” püüab emmata embamatut
Richard Dawkins on nii teadus- kui ka kirjandusmaailmas omaette nähtus. Oma aimeraamatutega on see loomade käitumise uurija ja evolutsioonibioloog muutnud teadusliku maailma mõtet rohkem kui nii mõnigi tippteadlane oma teadusartiklitega.
1976. aastal ilmunud raamatuga „Isekas geen” („The Selfish Gene”) tõi Dawkins kultuuri nii tugeva idee, et mälestus sellest on visa kustuma. Vaadeldes elus-olendeid kui sõidukeid, millega geenid reisivad igavikku, suutis ta lihtsalt ja värvikalt seletada loomariigi käitumismotiive.
Selles raamatus visandas Dawkins ka meemi mõiste. Meem, kultuurilise pärilikkuse ühik, kasutab sõidukina meie ajusid, et igavikku reisida. Mida edukam on meem, seda rohkem ajusid on see suuteline vallutama. Mõni viisijupp, loosung, aade, idee on teisest edukam just seeläbi, et suudab vallata rohkem ajusid ning seega laiemalt ja kauem levida. Näiteks on jumala meem üks edukamaid meeme.
Mida edasi, seda rohkem võitleb Dawkins just sellesama üli-eduka jumala meemiga. Paradoksaalne lugu, kuid mitte Dawkinsi puhul, kes tahab alati olla esirinnas. Dawkins on illusionist. Ja illusionist on nagu tippsportlane, kes on olemas vaid siis, kui ta on esimene.
Eesti üks paradokse on see, et meile tõlgitakse küll palju raamatuid, ent algraamatuid, seemneraamatuid on vähe. Darwinilt on avaldatud tema katkendlik ja isekas autobiograafia, ent „Liikide tekkimist” mitte. Dawkinsilt on „Eedenist voolav jõgi” ja nüüd ka „Luul jumalast”, kuid tema revolutsiooniline „Isekas geen” ja teaduspoeetiline „Unweaving the Rainbow” ehk „Vikerkaare harutamine” ei kaardu üle meie lugemistaeva. Jah, meemidest on meil küll Susan Blackmore’i raamat ja ta ise käis Eestis seda tutvustamaski.
Pole siis muud, kui sellest aspektist soovitada lugeda Dawkinsi jumalaraamatut, kus on näiteks peatükk tema iseka geeni ja iseka meemi selgituseks.
Kuid „Luul jumalast” pole sugugi luuleline ja ammugi mitte ohutu kirjatöö. Kohati tundub see raamat nagu Kafka päevikud. „Pealtvaatajad tarduvad, kui rong mööda sõidab,” avas Kafka oma päevaraamatud, selgitamata, mida see siis tähendama peaks. Dawkins tundub lootvat, et lugejad tarduvad tema raamatuga tutvudes ja põgenevad jumala meemi eest – kuid kuhu? Eks ikka ateismi rüppe. Temal on muidugi hoopis teistsugune kultuuritaust kui minu põlvkonna eestlastel. Nõnda meenutab mulle Dawkinsi raamat suuresti nõukogudeaegset tubli teadusliku ateismi õpikut, kus niisamuti materdati religiooni, sealjuures algallikaid tutvustamata.
Kafkalik käsitlus
Dawkins visandab religioonist tõepoolest hirmuäratava pildi kui nähtusest, mis ei talu vähemalgi määral vaba mõttetegevust. Kuid lugegem kas või dalai-laamat, kes kinnitab, et usul ei ole kahtluseta mingit mõtet. Ratsionaalne kriitika on usule omane, kinnitab ka Saksa-Ameerika teoloog Paul Tillich, olgu siis, et vahel on peavooluks tõusnud sallimatud harud. Uskmatu Toomas on vältimatu nii Jeesuse kui ka Sai Baba ajal.
Dawkinsi üks mure on, et mida ikka Einstein mõtles, kui ta kirjutas Jumalast. Olgu täheldatud, et Einstein kirjutas Jumala suure, Dawkins väikese algustähega. Huvitav küll, mis tähtsust sellel on – seda enam, kui niikuinii ei saa enam teada.
Huvitav küll, kuhu on jäänud Dawkinsi elegantne huumor, mida kohtas „Vikerkaare harutamises”, kus Dawkins polemiseeris poeet John Keatsiga, kelle arvates pärast seda, kui Newton harutas päikesevalguse prisma abil vikerkaareks, olevat võetud sellelt kaunilt loodusnähtuselt kogu veetlus. „Müsteerium ei kaota oma poeesiat, kui see lahendatakse,” on Dawkinsi vastus Keatsile. Ja ta vastab toredate näidetega, mis on esitatud nõnda ilusas ja kujundlikus keeles, et võta või jäta, lihtsalt tuleb uskuda. Kõnealusest raamatust leiab vaid selliseid paiku nagu: „Tänapäeva Briti teadlaste hulgas kerkivad esile kolm nime, kes mõnusa tuttavlikkusega kõlavad justkui vanem-osanikud mõnes dickenslikus advokaadibüroos.” Järgnevad teadlase nimed, kes on siiralt usklikud. Nimi rikub meest!
Kõrvalnähtuse ohud
Dawkinsi arvates on religioon tekkinud kõrvalnähtusena ja olukorras, kus üks meem välkkiirelt võimust võtab. Jah, kuid mida see tõestab? On ju selge, et igasugu posijatega pole vähimatki mõtet vaielda, niisamuti ka kreatsionistide või mis tahes fundamentalistidega. Dawkins siiski püüab vaielda ning toob hea hulga näiteid usklike tobedustest ja jõledustest. Eks ole usklikud tõepoolest korda saatnud hulganisti jõledusi – nagu ka ateistid. Religioon ja ateism ei puutu mu meelest üleüldse asjasse, ettekäände leiab alati. Isegi Ema Teresa puhul leiab Dawkins ühe enda arust nõmeda lause. Kuid kõik muu? On teadlasedki kirjutanud kokku ikka hea hulga nõmedust.
Nojah, võiks siis ju võidelda ka teiste kõrvalnähtustega nagu tippsport, kommentaariumid, suhtlusvõrgustikud ja liigtarbimine. Tühi töö ja vaimunärimine!
Meie teame, mida ateism on suuteline korda saatma, Dawkins on sellest üksnes lugenud, kui sedagi. Tema jälle peab õuduste unenäoks kreatsioniste, keda meie vaatame kui külahullukesi. Nüüd tuleb Dawkins lagedale ning materdab mehi ja naisi, mis jaksab, aga algteostesse ei süvene. Olgu, Aquino Thomas ehk on liiga karm ja liiga loogiline, ent kui Dawkins näiteks kõneleb teadlastest, kes ei eita oma usklikkust, siis peab ta neid nii tühisteks, et pole vaja nende ideid kopitanud sahtlist välja rookidagi. Nagu näiteks Francis Collinsi puhul, kes tema arust on tühine tegelane, sest ta usub Jumalat. Aga vaat Craig Venter on hea poiss, ei usu ega midagi!
Ometi on Collinsi ja Venteri lugu üks ilusamaid vastasseise teaduses ning suuresti just tänu Collinsile juhtus, et inimgenoomi ei tabanud patenteerimine ega muud laadi erastamine. Mispeale Venter tormas bakterite kallale, kellel veel pole oma lobirühma ei Briti parlamendis ega USA kongressis.
Ei saa jätta siinkohal tsiteerimata Kozma Prutkovi: „Ei saa emmata embamatut.” Ja Ott Arderit, kes ehk on praegu Jumalale lähemal kui meie: „Luts on libe nagu hüljes. Ühest küljest. Teisest küljest – milleks lutsu hülgega üleüldse võrrelda. Luts on luts ja hüljes hüljes. Ühest ja ka teisest küljest.”
„Kui Keats ja Newton oleksid teineteist kuulanud, oleksid nad kuulnud galaktikaid laulmas,” lõpetas Dawkins oma raamatu vikerkaarest. Kahjuks pole tema jumala-raamatus galaktikate laulu kuulda.
„Luul jumalast”
Richard Dawkins
Tõlkinud Kaia-Leena Lass
Valgus, 2011
