Riho Sibul: surm ei jää valitsema
“Must” on Riho Sibula esimene peaaegu ainult instrumentaalmuusikat sisaldav album üle kuueteistkümne aasta. “Peaaegu” sellepärast, et paiguti kostab siiski ka inimhäält: rahvalaulu sämpleid, Dylan Thomast oma luuletust lugemas ning päris plaadi lõpus laulab Sibul mõned read ka ise.
Miks sa instrumentaalmuusika juurde alles nüüd tagasi tulid?
Lõppev aasta on olnud väga raske. Paljud lähedased inimesed on lahkunud. Mis sa ikka laulad. On olnud endale otsa vaatamise aeg.
Sa kasutad oma uuel plaadil rahvalaulude sämpleid...
Mu isa oli Setumaalt pärit, seal oma lapsepõlve veetnud. Tahtsin, et see uue plaadi lugudes kajastuks. Maailmamuusika buumi taustal oli muidugi hirm, et rahvalaulude kasutamine võib tunduda kuidagi odav.
Ühes loos oled kasutanud Dylan Thomast tema enda luuletust lugemas.
See luuletus, “And Death Shall Have No Dominion”, on mulle kunagi väga oluline olnud. “Ja surm ei jää valitsema” – see mõte läks plaadi tegemise meeleoluga väga hästi kokku. Ehkki mingi pool minus ütleb, et see on naiivne.
Kardad sa naiivne olla? Ralph Waldo Emerson on öelnud: “Kurbus teeb meist kõigist taas lapsed, kaotab mis tahes mõistuslikud erinevused meie vahel. Targimgi ei tea midagi.”
Nii see tõesti on. Kuigi, ega ma selle naiivne olemise peale plaati tehes väga ei mõelnud, need kõhklused tulid hiljem. Suurem probleem Dylan Thomase kasutamise juures on minu jaoks küsimus, kas ma äkki karguna endast suuremat ja üle jõu käivat asja ei kasuta.
Käisid hiljuti Berliinis. Kui oluline on geograafiline asukoht, kus sa oma lugude peale mõtled? Uus plaat sündis ju Eestis. David Bowiel on kuulus Berliini periood. Kui mõeldav oleks Riho Sibula Berliini periood?
Geograafiast ma väga ei sõltu. Berliin neelas mu aga alla küll. Lähen sinna ilmselt paariks kuuks tagasi. Kuigi mitte ilmtingimata muusikat otsima. Kui sa kannad endas midagi, siis pole suurt vahet, kus sa käid. Leonard Cohen on öelnud, et kui inimene enda ja maailma vahel müüri lammutab, võib ta elada ükskõik kus. Inimene peab iseendas kodus olema.
Berliinis sain kõige vapustavama elamuse Martin-Gorpius-Bau galeriis Costakise kogu vaadates. Vene avangardistid. Ma olin naelutatud näiteks Nikolai Suetini maalitud portselanist tassi ja alustassi külge. See pani totakalt naeratama. Ma ei olegi vist nii stiilset asja varem näinud.
Mil määral sind ühiskonnas laiemalt toimuvad nähtused muusika tegemisel mõjutavad?
Eks kaudselt puudutavad mind ikka kõik asjad, kas ma annan endale sellest aru või mitte. Samas olen ma alati üritanud vältida pateetilist hoiakut või teadmamehe avaldusi sarjast “Kitarrist arvab”. Ma ei ole näiteks kuigi kirglik praeguse Ameerika-poliitika materdamises. Ma ei ole ka kuigi kindel selles, et see tarbimise maailm, milles me elame, nii väga manitsemist või õpetamist vajab. Kui tarbimise maailm hoiabki meie elulaadi püsti, siis on väga veider vastu rinda taguda. Muidugi on tarbimine lame. Muidugi on labane. Aga näiteks Inglismaal kannavad väärikad mehed vanu kingi, sest head kingad peavad vastu. Vanad asjad on väärikad.
