Robert Rodrigueze verejugadega õudusfilm tuleb Igavuse planeedilt
Robert Rodrigueze panus “Grindhouse’i” nimelisse ühisprojekti Quentin Tarantinoga kannab nime “Õuduste planeet”. Kuigi vaevalt keegi ootab tuntud ja armastatud Mehhiko-Ameerika filmilavastajalt tõsimeelset horror-teost, on kohalik kinolevi värskelt ekraanile jõudnud loole andnud vanusepiirangu.
Tõsi mis tõsi – varateismelise (saati siis lapse) jaoks võib klassikalises Rodrigueze stiilis ohtrate verejugade, igast võimalikust õõnsusest väljatolknevate soolikate ning mädapaiseis kehaosadega dekoreeritud filmi vaatamine ülearust frustratsiooni tekitada. Tekitab vanemaski vaatajas, kuigi ilmselt mõnevõrra teistel põhjustel. Aga iga asi omal ajal.
Rohketest tsitaatidest ning jumalavallatutest maailma õudusklassika paroodiakatsetest erutuv farss viib meid varemgi valgel kangal tuhandeid kordi külastatud kaose keskmesse, mille põhjustajaks on tundmatu ja iseäranis jälke väliseid sümptomeid esilekutsuv epideemia. Mõistagi möllavad selle kakssada korda üle vindi keeratud ilguse keskel kuumad tibid, lendavad süstlad ja paukuvad automaatrelvad.
Pole ambitsioonikas
Paar korda vilksab kaadris stoilise lõustaga Bruce Willis (kes, olgu nimetatud, on tähelepanuväärselt hea näitleja) ning episoodilise osa teeb üle keskmise näitlejate keskel ka Rodrigueze relvavend Quentin Tarantino (kes, ei saa paraku märkimata jätta, on küll andekas lavastaja, ent talumatult küündimatu näitleja).
“Sin Citys” koomiksiesteetikat edukalt kinolinale transportinud Rodriguez jätkab samal (ning näib, et turvalisel) rajal ja siit kogu filmi hädad ilmselt algavadki. Nimelt ei ole Rodriguezel midagi värsket pajatada vaatajatele, kes on mugavalt kinosaali istmetesse vajunud. Inimese küljest mädanirena tilkuv peenis oli naljakas ehk kümmekond aastat tagasi ja pumppüssi tabamusest saja meetrise kaarega vastu majaseina lendavad inimkehad on “Desperadoses” juba olemas. “Ehast koiduni” armetut ja kordi nõrgema filmimuusikaga klooni ei vabanda isegi teadmine, et koopiamasina rohelist nuppu on seekord vajutanud originaali autor ise. Ei vabanda ka too nii kõhnaks kasutatud mõiste “stiil”, sest ühel filmil võiks ju “kuu stiilseima kunstiteose” riiulile maandumisest natukenegi suuremad ambitsioonid olla, kas või üks vaimukas dialoogikatke.
