Et väljaspool füüsiliselt mõõdetavat maailma asub veel mingi müstiline eluruum, mille popmuusikutest koosneva elanikkonna rohkus ületab mitmekordselt mistahes rahvaloenduse andmed.

Iga globaalsest kuulsusest unistava jumala esmaste tuntusevajaduste rahuldamiseks ei jätku enam ammu tunnistajaid. Tähed ja nende kummardajad oleks kui kellegi poolt omavahel ära jagatud ning väljavaated “järgmise Suure Asja” sündimiseks ahenevad päev-päevalt. Küsimusi tekitab selle “jagamise” printsiip. Korporatiivne ning kokkuleplusel põhinev masinavärk lahutab muusika nähtavaks ja nähtamatuks igasuguse sisemise loogikata.

MEEDIA NÕELASILM. Mulle on alati meeldinud üks tabav võrdlus. Nimelt on meedia see pisike nõelasilm, mis filtrina tohutu muusikavoo peatab, sellest ainult osa läbi laseb ning elujõuliseks muudab. Nõelasilma suurus sõltub teadagi miljonist pisiasjast, ühiskonna kihilisusest aga eelkõige. Mida rohkem kihte, seda avaram on pragu. Küsimus pole kunagi pööbli rohkuses, vaid tema ühiskondlikus asendis. Kelleltki ei saa võtta õigust roiskvett juua. Kui see hea maitseb, lasku käia. Aga Ülemiste järve mürgitamine peaks kriminaalselt olema karistatav küll.

Nõdra ja justkui iseenese õigustuseks väljamõeldud “igaühele midagi” unelmast hapnikku ahmiva massimeedia kiuste elab Eesti nähtamatu muusika igati väärikat elu. Siin on maailmatasemel nüüdismuusika, on põnev ja jõuline klubikultuur ning grunge doktriinist vabanenud rockseltskond. Neist viimased kogunevad 25. detsembril Rakvere Teatri väikesesse saali iga-aastasele Green Christmas üritusele. Sedapuhku juba viiendat korda.

East Trading Wang, UMB, Diversia, Tharaphita, o3, Echosilence, Loits, Hard Stone, Def Räädu, Jam Sessions ja Phlox meelitavad inimesi verivorsti ja hapukapsa juurest hard rock üritusele. Enamik mainitud nimedest on laiemale üldsusele muidugi tundmatud, ent nagu hetk tagasi väidetud, on muusikal selle infosuluga vähe pistmist.

POPMUUSIKA AASTA TÄHTSÜNDMUS. East Trading Wang ületas lõppeval aastal uudiskünnise teatega edust garageband.com nimelise suure muusikaportaali korraldatud võistlusel. Bändi muusika jõudis Hollywoodi filmi ja seda võib kahtluseta pidada kohaliku popmuusika tähtsündmuseks aastal 2000. Sest ühe taolise äärmiselt tiheda rebimisega konkursi võitmine ongi enam-vähem see lagi, milleni Eesti rockmuusikute sõrmed realistlikult hinnates ulatuda võivad. Kaugemale mõtlemine on kõiki poolt- ja vastuargumente kaaludes puhas ulme, ehkki võimatuid asju ei pidanud ju olema ning sellesse müüti uskuminegi on väärtus omaette.

Kummati ei teadnud aga East Trading Wangist enne kirjeldatud võistlust keegi suurt midagi. Eestis kiputakse oma hinnangu tõsiseltvõetavuses kahtlema. Keegi “targem” ja soovitavalt “kaalukam” kusagilt mujalt peab enne asjadele osutama, kui neid ka siin märkama tehakse. See on totaalse alaväärsuskompleksi käes vaevleva rahva traagika. Aga “rahva” mõiste on piisavalt hämar ja laialivalguv. Õnneks.