ROMAANIKATKEND: Andrei Hvostov "Sillamäe passioon"

Avaldame katkendi Andrei Hvostovi autobiograafilisest romaanist "Sillamäe passioon". Katkend pärineb peatükist "Tsoon".

Ajaloolase, ajakirjaniku ja kirjaniku Andrei Hvostovi (sünd 1963) lapsepõlv möödus salapärases kinnises Kirde-Eesti linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval.

Tema lood raamatus "Sillamäe passioon" räägivadki sellest kummalisest elukeskkonnast, Sillamäest, aga ka eestlastest, venelastest, külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, „päris-Eestist”, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist. Need lood avavad eesti lugejale uusi tahkusid, samas pakuvad mitmedki 60ndail sündinute põlvkonna mured-rõõmud laiemat äratundmist. Autorile omases kreissae-stiilis lõikavad mitmed teemad sisse ka tänapäeva Eestisse ja lahkavad eestluse olemust.

ANDREI HVOSTOV "Sillamäe Passioon"
Kirjastus Petrone Print
Sari Aja lood
304 lk

**

TSOON

Generalissimus Stalin ehk „uncle Joe”, nagu teda ookeani taga lugupidavalt kutsuti, põrnitses oma kollakate tiigrisilmadega tema ette pandud purki.
„Mis asi see on?” tahtis kõigi aegade suurim väejuht teada.
„Must põlevkivi,” raporteeris nõukogude julgeolekujuht seltsimees Beria. Mees, keda Stalin oli Jalta konverentsil oma lääneliitlastele tutvustanud sõnadega, et see on tema Himmler.
„Nimetatud ka diktüoneemaks,” lisas Beria juurde, et näidata detailide tundmist.
„Kustkohast toodud?”
Beria võttis mapi vahelt paberi, et selle abil mälu värskendada.
„See on toodud Eestist, seltsimees Stalin. Kohast, mille nimi on… ee… Silla…m-ja-u, ei, Silla-mja-ee.”
Stalin süütas aeglase liigutusega piibu.
„Lavrenti, ma ei tahtnud, et sa hakkaks kassi moodi mjäuguma,” urises maailma proletariaadi juht. „Ma tahtsin teada, kui kaugel asub see koht meie suurematest keskustest? Aga kui on vaja looma hääli teha, küll ma siis ütlen sulle.”
Beria tõmbus valveseisakusse ja vaatas abiotsivalt Ždanovi poole.
Ždanov haaras Loode-Venemaa kaardi, et rullida see Stalini ette laiali.
„Näete, seltsimees Stalin, siinsamas ongi, alla kahesaja kilomeetri Leningradist, sama palju tuleb maad ka Tallinnast. Siin see ongi!” Ždanov koputas pliiatsiga kaardi pihta. „Koht, mis meenutab kassi mjäugumist,” lisas ta pugevalt naeratades. Hea oli oma rivaalile, kõikvõimsale julgeolekušefile, saba peale astuda.
Stalin kummardus kaardi kohale.
„Ah see koht,” urises kommunistliku teooria suurim praktik ja teoreetik, „seesama koht, kus Fedjuninski armee 44. aastal mitu kuud tagajärjetult peaga vastu seina jooksis… Koht, kust me ei saanudki läbi.”
Stalin vajus mõttesse.
„Kas Hitleril oli selle koha hoidmisega mingi eriline eesmärk? Lavrenti, kas see sodi…” Stalin näitas piibuvarrega tema ees seisva purgi peale, „oli see ka sakslastele teada?”
„Ei olnud, seltsimees Stalin,” välgutas Beria kõiketeadvalt prilliklaase, „sakslased olid huvitatud ainult põlevkiviõlist, mida sealkandis toodetakse. See oli allveelaevastikule oluline produkt. Ainus õli, mis on veest raskem ega tõuse seetõttu veepinnale. Aga uraani kohta ei teadnud sakslased midagi. See on meie nõukogude teadlaste avastus.”
Stalin kissitas oma julgeolekuülemat vaadates kavalalt silmi. „Hästi töötavad need teadlased sul, Lavrenti,” kõhistas Stalin heakskiitvalt naerda, „vangi pandud teadlased pingutavad rohkem kui need, kes on vabadusse jäetud. Ma olen seda alati teadnud.”
Stalin koputas piibu tühjaks. Alluvad tõmbusid pingule, sest nad teadsid, et nüüd hakkab peremees käske jagama.
„Organiseerida tootmiseks kõik vajalik. Rannik isoleerida. Kohalik elanikkond minema saata. Tooge sinna tööle kõik need eesti fašistid, kes meile 44. aastal selles kohas vastupanu osutasid. Las töötavad meie aatomipommi heaks. Vastutab seltsimees Beria! Seltsimees Ždanov ja Leningradi parteiaktiiv aitavad kõiges. Eesti parteistruktuure kaasata vaid nii palju, kui hädavajalik.”
Sellega oli päevakorrapunkt ammendatud ja mindi üle Tšehhoslovakkia sovetiseerimise ülesannete juurde.
Umbes niimoodi mu kodukandi saatus otsustatigi. Pikal nõupidamisel, kus see oli kiilutud selliste maailma ajaloo tähtsate sündmuste vahele nagu Churchilli peetud külma sõja kõne Fultonis ning Kesk-Euroopa sovetiseerimise plaan.
Minu väike linnake maailma ajaloo rataste vahel. Linnake, mis pidi andma Stalinile aatomipommi.

Ma teadsin kunagi ühte eesti meest, kes oli sõjavangina töötanud Sillamäe uraanikaevanduses. Nii, nagu see oli otsustatud tookord Stalini nõupidamisel.
Sakslased mobiliseerisid ta 1944. aasta alguses, kui ta oli kaheksateistkümnene. Andsid talle radisti väljaõppe ja selles funktsioonis võttiski ta osa Sinimägede lahingutest, nendest sündmustest, kus Punaarmee oli end kinni jooksnud minu kodulinnast viis kilomeetrit itta jäävatel kõrgendikel.
See mees polnud lihtsalt üks sõjaväeradist, vaid SS-vägede radist.
Ta kandis mõned kuud saatuslikuks saanud mundrit. Paljude eesti meestega juhtus sõja lõpus nii. Nõukogude võim neile meestele andeks ei andnud. Nii see endine radist Sillamäele okastraataia taha sattuski, et seal nõukogude rahumeelse aatomipommi heaks tööd tehes oma süüd lunastada.
Töö kaevanduses rikkus täielikult mehe kopsud. Kui laagri arstid jõudsid järeldusele, et taolise auguga kopsus, nagu tal pärast poolteist aastat kestnud süü lunastamist tekkis, pole temast enam elulooma, siis lubati tal minna koju surema. Nii humaanne oli nõukogude võim. Kummaline, kas pole? Või oli see laagri komandatuuri ratsionaalne otsus, sest milleks neile mure kärvanud meeste matmisega? Kui nad on Eestist pärit ja võivad paaripäevase kõndimise järel koju jõuda, las siis lähevad ja kõngevad oma kodutaludes.
Aga see mees ei surnud. Jõudis kehvana, ent ikka veel elusana isakoju ja hakkas seal vaikselt tegelema mesipuudega maja taga aias. Et olla kuidagi kasulik, tehes tööd, mida ta veel jaksas. Ja näed, ime juhtuski!
Üldiselt inimesed usuvad taruvaigu ja mesilasmürgi tervendavasse mõjusse.
Kunagi, kui ma õppisin mesindust, sai suvistel praktikatel vanadelt mesinikutaatidelt kuulda igasuguseid lugusid. Olen kuulnud usaldusväärseid ning raudsete faktidega kinnitatud jutte nii kehvveresuse kui vähi kui ka Tšernobõlis saadud kiirituse võitmisest mesilaste abil. Kui tahate uskuda – aga miks ei peaks? –, siis suudab üks tubli mesilaspere va Liiva-Hannuse kondiste käte vahelt ükskõik kui hullu tõve käes vaevleja vabaks tirida. Asi see siis polnud neil Sillamäe uraanikaevanduses auklikuks muutunud kopsudki terveks ravida. Igatahes see mees, endine SS-vägede radist, tegeles oma mesilastega veel ka 1995. aastal. Oli heas konditsioonis, ainult väga sõnakehv. Ta ei tahtnud minu kodulinna eriti meenutada. Mida ma ei pannud talle pahaks, sest siin olime me sarnased – ka mina ei tahtnud tollal oma linnast eriti rääkida.

Mustjõe külas, sealsamas, kus oli kunagi Põhjasõjas hävitatud vanausuliste küla, elas minust paar aastat vanem Heikki.
Tema valdused haarasid kogu seda piirkonda, kus toimus 1944. aasta kestel kurat teab mis. See oli soine piirkond, kus püüti käituda vastavalt konventsionaalse sõja reeglitele. Alutagusel oli niisugune sõjapidamine suures osas lihtsalt võimatu, kuigi vastaspooled andsid parima selle võimalikuks muutmisel.
Tollase rinde võtmekohaks olid Sinimägedes asuvad kolm kõrgendikku, mis valitsevad kogu seda ida-lääne suunalist koridori, mis on moodustunud Soome lahe ning läbimatute metsade vahele.
Kuna Punaarmee ei suutnud kõrgendikest läbi murda, tehti arvukaid katseid neist mööda minna. Ka läbi soode. Üheks selliste katsete tallermaaks oligi Heikki kodukoha ümbrus.
Rindejoon ei olnud siin joon, vaid pigem punktiir, mis koosnes soosaarekestest, kuhu vaenutsevad pooled koondasid oma garnisonid ja tulejõu. Nende varustamiseks ehitati kitsarööpmelisi raudteid (sakslaste Ordnung) ning tulejõu suurendamiseks toodi mingil imelisel moel kohale tankid (venelaste „ei-uhhnem!”), mis siis sinna laugastesse vajusid, nii et militaarkollektsionäärid käivad neid sealt seniajani välja tirimas.
Heikki spetsialiseerus siiski väiksema kraami otsimisele.
Ükskord viis ta minu ja ühe oma klassivenna niisugusele soosaarele. Need asjad vedelesid seal lihtsalt mätaste vahel – saksa sõdurisaabaste rasked naelu täis tallad, tühjad moonakastid, padruni- ja mürsuhülsid, kiivrid, joogiplaskud, okastraadirullid, kuulikindlate vestide detailid ja palju sellist, mille otstarvet ega tähendust me ei suutnud taibata.
Sõjast oli möödunud kolmkümmend aastat, aga loodus ega aeg polnud suutnud seda träni algelementideks lagundada. Isegi sõdurisaabaste nahk oli veel kombatav. Ärarebitud jalgu nendes Heikki välja toodud saabastes ei olnud. Tähendab, luid. Aga inimjäänuseid leiti sealkandi soodest muidugi küll. Sirgalas kaunistas ühe eesti tüdruku neitsilikku (aga võib-olla juba mitte nii väga neitsilikku) tuba näiteks inimese pealuust tehtud öölamp, mille silmakoobastest tuli romantiliselt sumedat valgust.

Ma ei saa taolise lambi võludest hästi aru, seepärast oletan siinkohal, et sataniste oli meie kandis juba enne seda, kui see mõiste Eestis kasutusele tuli.

Soosaartelt naasmise järel näitas Heikki meile mõningaid asju, mida ta oli rännakutel leidnud. Funktsioneerivaid kuulipildujaid või tankirusikaid tal ei olnud (või oli ta nii tark, et ei näidanud kõige vingemaid asju?), küll aga tiris ta oma kuuri tagant metsakõdu alt välja sinna peidetud plekist kasti, mis oli täis kiilutud täitsa tutikaid padrunimagasine. Kergekuulipilduja laskemoon, veidi kõverdunud kujuga plekktoosid, igaühes kakskümmend üks haljalt helklevat padrunit. Nii heas korras, et löö kuulipildujasse ja „anna punastele tina”, nagu Heikki oma varanduse otstarvet väljendas.
Suuremeelne Heikki andis ühe magasini meile kaasa, mida me siis hiljem mitmel korral Aivari keldris istudes padrunitest tühjaks lüdisime ja siis jälle täis laadisime.
Üks teine eredalt meelde jäänud asi oli väike, justkui plastist tehtud pudelike, lõhnaõlipudeli suurune, mille küljel oli haakristiga Wehrmachti kotkas ning aastaarv 1942. Ka selle oli Aivar saanud Heikkilt. 
„Keerad korgi pealt ja paned natukeseks ajaks mudalompi. Siis võtad välja, keerad korgi tagasi kuni järgmiseni korrani, ja võid siis seda vett sealt lombist rahumeeli juua. Pole vaja keeta ega midagi,” oli Aivari kasutusjuhend sellele imevahendile. Kõlas nagu alkeemikute imeeliksiir, millega muudetakse väheõilsad metallid puhtaks kullaks.
„Mis asi seal sees on?” ärkas minus tulevase ajaloolase vaim.
Aivar kõhkles paar sekundit.
„Kloor muidugi,” tuli ta päästvale mõttele, „klooriga ju puhastatakse vett, sa ei tea siis vä?!”
Nuusutasin pudelikest.
Kloori lõhna ma teadsin. Sillamäe basseinis puhastati sellega tõesti vett. Minu ninas ja neelus tekitas see tunde, nagu oleks sinna valatud hoopis parafiini, mis on siis ära hangunud. Astmaatikute imetabane lõhnatundlik maailm.
„Kuule, äkki on see hõbedapulber?” pakkusin ma alternatiivset varianti. „Ma olen kuskilt lugenud, et paned hõbelusika mudase veega ämbrisse ja võid mõne aja pärast vett julgelt juua.”
Sõber kaalus seda võimalust. Hõbe oli ägedam kui mingi kloor.
„Äkki oli niisugune… nagu vedel hõbe?” hakkas ta minu mõtet arendama. „Sakslased mõtlesid ikka igasuguseid asju välja.”
Ma noogutasin seda ideed pooldavalt.
Sakslased olid tõesti mihklid igasugu asjade väljamõtlemise peale.
Üldse iseloomustas meie poisse raudne usk saksa sõjariistade ning abivahendite ülimuslikkusesse võrreldes vene värgiga. Neil oli kõik parem – alates mundritest ja relvadest ning lõpetades laulude ja taktikaga.
Üks meie linna stalkeritest, kes minust vanema poisina õppis juba Tallinnas ja oli, nii nagu üks õige eesti poiss, varustanud end kuluvate teksadega, kandis nende rihma-aasa küljes saksa raudristi.
Kaks väga cool’i asja oli kokku pandud.
Saksa esteetika ülimuslikkuse kõrval tuleb meeles pidada ka seda, et minu eestlastest sõpradele ei meeldinud nõukogude võim. Kõige kergem viis sellele vastandumiseks oli väljakutsuv saksa-armastus.
Tuletada siit mingisugune natsisimitoetus oleks mõneti meelevaldne, sest mida me tol ajal ikka nii väga natsismist teadsime? 
„No kuule,” vaidlesin mina kord Heikkile vastu, kui ta oli jälle hakanud saksa sõjariistu kiitma, „venelaste T-34 oli ju maailma parim tank.”
Ta vaatas mind haletsusega nagu idiooti.
„Äh, kogu soo on täis pihtasaanud vene tanke, aga ühtegi saksa oma seal ei ole!” põrmustas ta mind faktoloogiaga.
Stalkerite teadmistega ei saanud minusugused lahingupaikade turistid võistelda.

Aga veel oli Sillamäe piiritsoonis asuv linn.
Nõukogude Liidu piir oli mitmekihiline. Otse piiril oli okastraattõke ja ülesküntud jäljeriba, aga juba kakskümmend kuni viiskümmend kilomeetrit enne seda algas niinimetatud piiritsoon, kuhu said kaugemal sisemaal elanud inimesed vaid erilubadega. Nende hankimiseks oli välja mõeldud eriline protseduur. Näiteks kui minu Siberi-sugulased tahtsid Sillamäele külla tulla, siis pidi vastuvõttev pool ehk minu vanemad saatma neile ametliku küllakutse. Oma küllakutsega läksid nemad seal Siberis sellesse miilitsajaoskonda, mille hingekirjas nad olid, ning vastav ametimees väljastas neile pildi ja pitsatitega „bumaaga”, kuhu oli kirjutatud sihtkoht ning selle külastamise ajavahemik. See ei olnud mingi pelk formaalus.
Sillamäe loaga ei saanud Saaremaale või Käsmu, kuigi need kohad olid justkui seesama piiritsoon.
Lubade olemasolu kontrollisid piirivalvepostid. Praktiliselt kõik Lääne-Eesti saared asusid piiritsoonis, samuti enamik Põhja-Eesti rannikust. Saartel randunud inimeste kontrolli teostati kohe sadamas, mandril asunud piirivööndisse sõitjatel paluti „bumaaga” esitada tavaliselt teede ristmikule paigutatud tõkkepuude juures.
Niisiis, Eesti põhjaranniku poolsaared olid kindlalt suletud, sirgejooneline rannik oli seda natuke halvemini ja niisugused rannikul asunud piiritsooni linnad nagu Sillamäe olid sisuliselt peaaegu lahtised. Geograafia ning liikulsarterid olid asjaolu, mille vastu ei saanud ka nõukogude võimu kontrollihullus.
„Päris”-Eestist tulnud inimesed tegid Leningradi poole sõites meie juurde sissepõike sedasi, et nad parkisid oma auto Sirgala tee peale, mis asus juba väljaspool piiritsooni, ning tulid siis ausate nägudega jalgsi meie linna. Tegelikult tohtis meie linna tulla ainult lubadega.
Linna tulnud võõrad autod identifitseeris kohalik miilits eelkõige just numbrimärgi põhjal. Kuuldavasti võeti Leningradi numbrimärgiga autodelt (kes olid küllalt lollid, et linna sisse sõita) trahvi kolm rubla per nase – oli autos neli inimest, tuli trahviraha kaksteist rutsi. See oli kuradima soolane pilet meie linna pääsemiseks.
Miks nad meile siis tulid?
Nõukogude Liidu erinevaid osi varustati tarbekaupade ja toidukraamiga mingeid kurat teab mis põhimõtteid järgides. Moskva ja Leningrad olid külluse linnad. „Küllus” arenenud sotsialismi tingimustes tähendas vorsti ja kanamunade olemasolu. Ent Leningradist meile külla tulnud sugulased vohmisid kahe suupoolega meie sülti ning ostsid kaasa kotitäie võipakke.
Eesti NSV oli mingite Kesk-Venemaa oblastitega võrreldes paremini varustatud ja minu sugulaste käitumist arvestades andis silmad ette ka metropolidele.
Ning nii „päris”-Eestis kui ka Leningradi oblastis liikus visa kõlakas, et meie tsoonis on võimalik vabalt osta apelsine, konservhernest, naiste suvekingi, kohvitermoseid, talvejopesid, šokolaadikompvekke, kraadiklaase ja muud taolist kraami, millest mujal tunti karjuvat puudust.
See asjaolu ei takistanud mind juba keskkooli ajal ette võtmast kaubanduslikke ekspeditsioone Leningradi oblastis asuvasse linna: neli ümberistumist ja kolm tundi sõitu ning ma olingi Slantsõ-nimelises kaubaparadiisis, kust ma leidsin aegade jooksul Tšehhi kingad, Soome aluspesu, Ida-Saksa tolmumantli ja tundmatut päritolu tumepunased püksid.
Kuulates praegu oma kaasmaalaste meenutusi, kuidas Sillamäel oli kõike saada (iseenesest nõukogude olustikku hästi kokku võttev fraas – „oli saada”; tollal ei öeldud „oli võimalik osta”), kehitan ma nõutult õlgu. Ma ei oska ausalt öeldes tõmmata piiri „puuduse” ja „karjuva puuduse” vahele.

Aga kõige määravamaks Sillamäe ilmele ja olemusele oli muidugi tehas.
Nõukogude ajal oli see nõndanimetatud numbritehas; sel ei olnud nime, vaid lihtsalt üks postkastinumber, täpsemalt number kakskümmend kaks, mille kaudu jõudis post sinna, kuhu vaja. Ma ei ole ühtegi tehasesse saadetud kirja näinud, aga aadress võis olla näiteks selline: „p/k 22, peainsener seltsimees Korobeitsikule”.
Kuigi võib-olla ei kirjutatud ka adressaadi nime? Äkki peilib vaenlase luure sel moel seltsimees Korobeistiku välja ning teeb katse – ebaõnnestunud katse loomulikult, sest nõukogude salatehase spetsialistid olid vankumatud nagu nõukogude tuumavarjendite terasuksed – tema äraostmiseks? 
Mida meie Tehases – see väärib kirjutamist suure tähega – õigupoolest toodeti, ei teadnud meie linnas mitte keegi.
Midagi aimati muidugi, aga see oli tõesti vaid aimdus. Kuigi seal töötas umbes pool linna töövõimelisest elanikkonnast.
Üks mu sõber rääkis mulle kord, et Tehasesse tuleb kusagilt Leningardist iga kuu raskelt soomustatud veok, täis hambuni relvastatud saatjaid, keerab väravast sisse ja tõstab pardale ühe metallist kasti, pigem väikese kui suure, mis pidavatki sisaldama Tehase ühe kuu toodangut.
Vägisi tuleb pähe ütlus „mägi sünnitab hiire”.
Seda oli lõbus kuulata – meie hiigelsuur Tehas, no see oli tõesti pool linna territooriumist – annab iga kuu toodangut parasjagu nii palju, et üks veoauto saab selle vaikselt ja märkamatult ära viia.
Me ei hakanud tookord arutama sünnitatud hiire uraanisisalduse üle ega võrdlema meie Tehase hiire võimalikke kvaliteete Ameerika hiirtega. Antud juhul siiski mitte Miki-Hiirega (kuigi see elukas on muidugi tuumapommi väärt).
Me ei arutanud asju, mida polnud vaja arutada. Ma kuulasin oma sõbra igati huviväärse jutu Leningradi soomusautost ja radioatiivsest konteinerist ära. Avasime uue õllepudeli ning libisesime uutele jututeemadele.
Nõukogude inimene oli väga tubli mitteküsija ning mittemärkaja. Hakates koguma kõiki meie Tehase kohta liikunud inforaasukesi, võisid end ühel päeval avastada teatud asutuses, kus oleks küsitud sinu uudishimu põhjuse kohta. Hästi valusasti küsitud.
Mis ma oskan öelda selle peale, kui keegi uurib minult nüüd teatud õhinaga, kas me teadsime, et Nõukogude Liidu esimene tuumapomm valmistati Sillamäel rikastatud materjalist.
Ahah, noogutan ma selle peale.
Kuna me oleme ikka paganama tublid küll, meie, eestlased, siis olgu pealegi.
Las olla N. Liidu esimese aatomipommi sepikojaks minu kodulinn. Mul ei ole kahju.  

Mõnikord juhtus Tehase salastatusega seoses veidi anekdootlikke asju.
Kunagi seitsmekümnendate lõpus rippusid Sillamäe kaubamajas tumesinised punase voodriga Soome talvejoped, kapuutsi ja pealeõmmeldud taskutega „parkaks” nimetatud üleriided. Praegu ei paneks sellist värvikombinatsiooni selga isegi siis, kui peale makstaks, aga tollasel puuduseajal olid need joped ihaldusväärsed.
Silt müüja selja taga teatas, et nende jopede ostmiseks tuleb ette näidata seitsmenda tsehhi töötõend.
„Väga huvitav,” mõtlesin mina, „tähendab, meie tehasel on vähemalt seitse tsehhi. Ning paistab, et just see seitsmes tsehh teeb midagi niisugust, mis on väärt seda, et sealseid töölisi eriliselt poputada. Tähendab, seal neid hiiri ja rotte kokku pannaksegi…”
Lihtne järeldus, eks ole?
Aga veidi mõistatuslikuks jäi asi ikkagi. No oletame, et seitsmes tsehh oligi see põhiline, kogu ettevõte süda ja olemise mõte. Jagades sealsele tööliskonnale defitsiitseid ja kergesti äratuntavaid Soome talvejopesid, muudeti nad sel moel Sillamäe halliilmelise elanikonna hulgas kergesti äratuntavaks.
„Follow the finnish parka”, järgige Soome jopesid, oleks kõlanud minu soovitus välismaise luure agentidele.

Hiljem, juba pärast sõjaväge, juhtusin ma Sillamäel koos ühe endast noorema koolivennaga ringi kõõludes tema klassiõele külla. Blondi peaga eesti tüdruk Riina, ma ei märganud tookord, kas ilus või lihtsalt kena või ei kumbagi, sest ta oli hästi ebasõbralik ja tõrjuv.
Nii hiline tund ju ka ei olnud, et ei sobiks külla minna! Me olime muidugi juua täis, paraku. Nagu me sõjaväest tuleku järel suutsime olla nädalate ja isegi kuude viisi.
Riina käsutas oma ema samasse tuppa, kus me kõik kolmekesi istusime – umbes nagu vooruslikkuse järele valvava seltsidaami –, et siis tunda rõõmu meie alandamisest, salvates meid pidevalt fraasiga „need pole mingid mehed, need on ju poisikesed”, mis oli muidugi täiesti õigesti öeldud, ainult et kas seda pidi niisuguse maniakaalse järjekindlusega kordama? Samal ajal oli ta hõivatud näputööga. Tegi endale šikke talvepükse, õmmeldes roosat värvi kangale sooja alusvoodrit külge. Kandmiskõlbulike riiete vähesuse tõttu õmblesid naised tookord palju ning oskuslikult.
Kurja näoga tüdruk õmblemas pükse, karmilt kokkupigistatud suuga ema, meie kaks püüdmas võtta mingit seltskondlikku tooni, soontes voolavast alkoholist põsed õhetamas, või oli see juba rohkem piinlikkustundest, suurest kepihimust ja lihtsalt oma jobususe tunnetamisest… mul oli sealt tulema pääsedes igatahes suur kergendustunne.
Hardi, nii oli koolivenna nimi, koukis pudeli põuest välja (külakost, mis jäi Vesta neitsi ilme säilitanud ema tõttu välja võtmata), hammustas sellel korgi pealt, jõi tublisti ja ütles siis: „Tead, Riina töötab seitsmendas tsehhis. Kannab päev läbi gaasimaski.”
Ma andsin tüdrukule kohe andeks nii tema ebasõbralikkuse kui ka seitsmenda tsehhi kunagise talvejope-külluse. Mis küllus see ikka oli… püksid pidid nad igatahes endale ise õmblema.
Sellega minu kokkupuude Tehase ja tema seitsmenda tsehhiga piirduski.
Või siiski, üks asi tuleb veel meelde. Käisid jutud, et kui meie Tehase suits jõuab lõunatuulega Soome vabariigi õhuruumi, tuleb N. Liidul selle eest trahvi maksta. Soomlased olid ikkagi tublid poisid, võitlesid Talvesõjas välja õiguse saada kompensatsiooni selle eest, et nende õhku rikutakse.
Meile ei antud mingit hüvitist. Kui just mitte arvestada Ungari konservherneid ja Maroko apelsine.

**
Järgmise nädala pühapäeval ilmub katkend kogumikust "Eesti loitsud" (kirjastus Pegasus)