Vapruse üksikasjad

Romaani ei tohi kunagi lugeda nagu aritmeetilist valemit. Alati jääb lahtisi otsi ja nii eksitab ka Dumas juba musketäri-sarja alguses. Esimese romaani eessõnas pajatab ta, kuidas juhuslikult leidis ajaloolise nimega kuninglikust raamatukogust ehk praegusest Prantsuse rahvusraamatukogust (asutas Charles V, Prantsuse kuningas 1364–1380), d’Artagnani mälestused. Sellesisuline raamat, ilmselt müstifikatsioon, on 1700. aastal Kölnis tõesti ilmunud. Uustrükk tuli 1965 ja selle järgi venekeelne tõlge 1995. Kolmeköiteline teos lõpeb d’Artagnani surmaga Maastrichti lahingus 1673. Käsikiri pidanuks tal olema siis sõjaväljal ühes ja koguni töös. Raske uskuda, eriti kui Dumas ise märgib, et d’Artagnan ei kirjutanud iial.

Otsinud nonde mälestuste mõistmiseks täiendavaid allikaid, tunnistab Dumas end leidnuvat käsikirja “Härra krahv de la Fère’i mälestused...”. Ja edasi: “Selle väärtusliku käsikirja esimese osa esitamegi nüüd oma lugejatele.” Kuidas too käsikiri välja nägi, kirjeldab Dumas teose “Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem I” pea-tükis “Isa ja poeg” ning seda illustreerib Richard Kaljo sulejoonistus eestikeelse tõlke 32. leheküljel. Nii ehk naa ütleb koolipoisiloogika, et Dumas’ sõnade kohaselt peaksid “Kolm musketäri” ja “Kakskümmend aastat hiljem” olema justkui krahv de la Fère’i mälestuste esimene ning teine osa. Mitte siis algupärane teos, vaid teise mehe paberite kohandatud publikatsioon. Ei olnud nii!

Dumas eksib ka mujal. Peatükist “Porthos” saab “Kolme musketäri” lugeja teada, et rumalavõitu hiiglase järjekordne kallim on temast vähemalt 20 aastat vanem advokaadiproua Coquenard. Kuidas 76-aastane ja arvuka klientuuriga advokaat sõi ja jõi, seda kirjeldab peatükk “Lõuna advokaadi juures”, mis lõpeb lausega, et Porthos “jõudis koju halvas tujus ja näljasena”. See kõik ei keela aga Dumas’d panemast osas “Kakskümmend aastat hiljem” Porthosele suhu sõnu, et proua du Valloni “esimene abikaasa oli prokurör”.

Jätnud vead ja küsitavused meelde, võib lugeja “Kolme musketäri” siiski usaldada, ja mõnikord märksa rohkem kui kunstnike pilte. Rembrandti “Öine vahtkond” valmis 1642. Kahel mehel maali keskmes pole ei hobuseid ega muskette. Omaaegsust tagantjärele kujutavatel piltidel on musketärid tavaliselt jalaväelased. Ometi on musketist laskmise stseene terves Dumas’ sarjas kõigest paar. Kaugelt rohkem istuvad tema musketärid hobuse seljas. Kui kaua? “Kolme musketäri” peatükis “Teekond” jõuavad  neli sõpra koos teenritega Pariisist Chantilly’sse kuue tunniga. Chantilly asub umbes 40 km kaugusel Pariisist, ligikaudu nagu Kose-Risti Tallinnast mööda vana maanteed. Järelikult läbisid Dumas’ kangelased selle vahemiku 6–7 km/h. Mõni peatükk tagapool ratsutab d’Artagnan Inglismaalt tulles 12 tunniga 240 km, tõsi, vahetushobustega. See teeb kiiruseks 20 km tunnis!

Vaprus ise

“Gaskoonlane” ei tähenda automaatselt sedasama mis “bask”. Baskid on ibeeride keltidega segunenud järglased, kes elavad Püreneedes Biskaia ja Lyoni lahe vahelt enam Biarritzi poole. Gaskoonlane on niisiis sealtkandi inimene, mitte tingimata rohkem. Sellisena tuleb d’Artagnan 18-aastaselt – pigem talupoiss kui vana, ehkki sootumaks vaesunud aadlisuguvõsa noorima haru esindaja – riigi ääremailt Prantsusmaa südamesse kui võhik, kes ei tunne Pariisis küll kedagi, kuid saab teise päeva keskhommikuks kaela kolm duelli ja kesklõunaks kolm püsivat sõpra nendesamade duellantide näol – “nagu nobeduse poolest gaskoonlane kunagi”. Tegelikult on ta seikleja nagu ta vanemad sõbradki, ent ükski neist ei ole avantürist, põhimõ-teteta suli.

Musketäride põhimõtted olid sugenenud Senecat ja Cicerot lugedes (d’Artagnan oskas prantsuse ja hispaania keelt, Athos prantsuse, hispaania, ladina ja inglise keelt). Nende koodeksi esimene paragrahv ütles “Ollakse vapper, sest ei omata midagi. Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust” (“Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem I”, ptk “Reis”). Lisanduvad kuninganna pidamine pühaks – esimesena ütleb seda Porthos –, “üks kõigi eest, kõik ühe eest!” ja “mitte iialgi mõttetult verd valada!”.

Kas me praegu võiksime öelda, et need on ka meie põhi-mõtted? Arvan, et ei. Dumas’ musketäri-sarja võlu seisnebki selles, kuidas enne meid on võidud neid põhimõtteid omaks pidada.

Musketärid paguluses


•• D’Artagnan sai musketäride õpilaseks ühe päevaga, kadetiks kuninglikus kaardiväes umbes kuu aja jooksul ja musketäriks kahe aastaga. Kui kiiresti hakkas Asta Lepik kutsuma Stockholmis musketärideks nelja sõpra, seda pole ta fikseerinud. Need neli sõpra olid Ilmar Talve (1919-2007), Kalju Lepik (1920–1999), Harri Kiisk (1922-2000) ja Raimond Kolk (1924-1992).

•• Reaalse kokkukuuluvuse kõrval ühendas neid kolm omadust. Üks oli seesmine iseseisvus mitte ainult “piiratud vabaduse, kuid ulatuslikuma sõltumatuse ajastul”. Neist kedagi ei olnud võimalik panna käega lööma asjadele, mida nad pidasid olulisteks. Teine oli autunne ses mõttes, et mõne põhimõtte minetamist käsitati ikkagi reetmisena, mida enam sulgudesse panna ei saa. Kolmas oli isiklik vaprus, paguluses seega ka siseemigratsiooni vältimine.

•• Kas härrad ise teadsid, et nad on musketärid? Vähemasti Kalju Lepik ning Harri Kiisk kindlasti, eriti päev pärast pidu. Kui sa oled eelmisel õhtul võtnud vaimumõõga tupest välja enam kui kord ega ole alla andnud, siis ei olegi väga lihtne olla järgmisel hommikul nagu Athos, “kõige läbinägelikum ja läbitungimatum inimene”. 

Elust ja loomingust

Alexandre Dumas Davy

de la Pailleterie

24. VII 1802 Villers-Cotterets, Aisne, Pikardia -

5. XII 1870 Puys, Dieppe, Ülem-Normandia

•• 1811–1813 abee Grégoire’i lütseumis. Faktiliselt paljulugenud iseõppija

•• 1816–1822 kirjutaja kodulinna notari juures

•• 1823–1830 ametnik Orleans’i hertsogi, hilisema kuninga Louis-Philippe’i kantseleis

•• 1830–1832 tegutses markii Marie Joseph Motier de La Fayette’i nimel

•• 1848 kandideeris Asutavasse Kogusse, kuid teda ei valitud

1851–1853 peitis end Brüsselis võlausaldajate eest

••1858–1859 Vene impeeriumis, sh Kaukaasias ja Baltikumis, ka Eestis, 1860–1864 Itaalias

••Hakkas kirjutama varakult ja jätkas ohjeldamatult – luulet, näidendeid, proosat, märkmeid

•• Tema teoste hiiglapikk kronoloogia ja prantsuskeelsed pealkirjad lehte ei mahu.

•• Huvilistel tasub neid otsida internetiaadressilt www.kirjasto.sci.fi/adumas1.htm  Eestikeelsed tõlked leiab  aadressilt http://ester.nlib.ee

Eestikeelset kirjandust

“Kolme musketäri” ja tema

järgede ajastu kohta:

••Georges Bordonove, “Henri IV. Esimene Bourbon”.

Tallinn, 2005

••Guy Breton, “Louis XIII. Armulood prantsuse õukonnas”.

Tallinn, 1997

•• Claude Dulong, “Austria

Anna, Päikesekuninga ema”.

Tallinn, 2006

•• Claude Dulong, “Mazarin, rohkem kui peaminister”.

Tallinn, 2002

•• Ian Dunlop, “Louis XIV”.

Tallinn, 2003

•• Anthony Levi, “Richelieu. Ühtse Prantsusmaa kujunemine”. Tallinn, 2005

•• Heinrich Mann, “Kuningas Henri IV noorus”. Tallinn, 1961; “Kuningas Henri IV meheiga”. Tallinn, 1970