„Romeo ja Julia”. Ilus muusika ja ilusad inimesed
Kindlasti ei ole tänapäeva Prantsusmaa maailma kõige konfliktsem paik, küll aga märkas terve maailm kollavestide meeleavaldusi. Lavastaja soovil just sellises olustikus tulebki kahe vaenuliku kogukonna noortel, Romeol ja Julial, pidada oma meeleheitlikku ja lootusetut – aga nii ilusat – võitlust armastuse eest.
Ka teise esietenduse Romeo, noor ukraina tenor Valentõn Dõtjuk paistis silma vaimustavalt ühtlase ja särava kõlaga. Küll aga oli ta igas mõttes jõulisem ja suurem kui Darmanin. Dõtjuk on väga noor, alla 30-aastane artist, kes on juba jõudnud laulda peaosi nii Berliini saksa ooperis kui ka Moskva Suures Teatris. Tõenäoliselt ootab teda ees suur tulevik maailma kuulsatel ooperilavadel.
Hea ansamblitunnetus
Meie oma solistidest on kahe koosseisu nimitegelaste hulgas vaid Kristel Pärtna, kelle osatäitmine on kahtlemata suur õnnestumine. Pärtna Julia on küpsem ja naiselikum kui Madoeufi kehastatu. Traagilised alatoonid on tema mängus olemas juba lavale ilmumise hetkest. Seega mõjub ta järjest veenvamalt, mida dramaatilisemas suunas lugu areneb, pannes end eriti kuulama aarias „Dieu! Quel frisson court dans mes veines!”.
Ooper põhineb neljal suurel armastajate duetil ja ooperi edu peaosatäitjate ansamblitunnetusel, mille alus tuleb muidugi orkestrilt. Värske peadirigent Arvo Volmer suutis pillimängijatesse süstida indu ja energiat. Gounod’ romantiline muusika elas, oli tundlik ja nüansirikas. Arvukatest kõrvalosatäitmistest jäid kõrva Elleri kooli kasvandike Mehis Tiitsi Tybalt ja Tamar Nugise Mercutio. Muidugi on meie suurtel staaridel, kes peavad laulma nii Wagnerit kui ka Verdi dramaatilisi rolle, nagu Rauno Elp ja Jassi Zahharov, raske ümber lülituda prantsuse lüürilisele ooperile. Erakordse kõigesöömisvõimega paistab silma Helen Lokuta, kes laulab võrdse veenvusega nii Wagnerit kui ka Gounod’d, nii soprani kui ka metsosoprani partiisid.
Üldiselt on tore, et selline mitte üleliia populaarne ooper Estonias lavale tuli, sest huvi seda muusikat laulda toob meile soliste, kes muidu eelistaksid ehk Covent Gardenit. Samal ajal on kahju sellest, et kui 90 aastat tagasi leiti estoonlaste seast ooperi mõlemad peaosatäitjad – Aarne Viisimaa ja Olga Mikk-Krull –, siis nüüd enam mitte.
Kui ooperiteatri uste taga langeb maailm üha suurematesse vastuoludesse, siis mis roll jääb ooperis surevatele noortele armastajatele? Ehkki viha on selle saatusliku armastuse häll, on kunstil ja muusikal ühendav jõud. Koos läbielatud tunded ja salamahti allaneelatud pisarad noorte armastajate paratamatu, aga ikka nii kurva surma pärast ühendavad pimedas saalis viibivat publikut. Aga see side ei toimi ainult saalitäie inimeste vahel, kes on tulnud sel õhtul ooperi esietendust vaatama. See side ulatub sajandite taha ja seob kokku need tuhanded või miljonid, kes läbi aja on loole kaasa elanud.
Ja nii on Romeo ja Julia lugu ikkagi suurem kui mässud Pariisi südalinnas. Armastajate käed, mis ei ulatunud üksteiseni rõdustseenis, saavad kokku viimasel hingetõmbel. See on omamoodi lunastuse ja lohutuse märk igaveses süütundes vaevlevale vanale õhtumaale.
